Ülehomme, kui Pärnu Endla teatris etendub Andres Noormetsa lavastus “Kauka jumal” (fotol Kaili Närep ja Ireen Kennik), antakse üle Endla publikupreemiad.

Objektiivse tulemuse huvides kasutan just praegu väljatöötatud originaalset hindamissüsteemi, kus punkte saab heade soorituste ja lisaks tüüpvigadest hoidumise eest.

Esimesed seitse punkti

Tegemist on Eesti algupärandiga - 1 punkt. Eesti näidendeid tuleb mängida, kui neid enam kavas pole, võib teatrid kinni panna. Pole mõtet igast ameerika filmist tantsuetendust teha, eriti kui tegu on ühiskonnakriitilise väärtfilmiga nagu “Äraaetud hobused lastakse ju maha”, millest inspireeritud “Tantsumaratoni” nimelist vodevilli äsja kontserdimajas näidati. Mandumine, mitte teatrikunst.

Näidend on vaadatav - 1 punkt, siin pean ma silmas visuaalset kvaliteeti, olgu siis lavastaja, kunstniku, valgustaja ehk kostümeerija hea töö tulemusel. Kui laval pole midagi vaadata, on tegemist kuuldemängu või piinliku arusaamatusega. Esimesel juhul on toote koht riigiraadios, teisel prügikastis. “Kauka jumalas” oli nii mõnigi reibas detail, näiteks ohtralt tatti pritsiv Mogri Märt.

Lavastaja tegi oma töö ära - 0 punkti. Konkreetsel juhul oli tegemist orjameelse originaalteksti kopeerimisega. Kitzbergil on kõik segi nagu puder ja kapsad. Sümbolism, melodraama ja burleskne külajant. Lavastaja usaldas pimesi klassikut, lasi ennast ära petta ja kärssas. Nii juhtub ikka, kui pole oma nägemust. Väga austatud Noormets võiks kodumaise klassika lavastamise küsimustes Trassilt järeleaitamistunde võtta.

Näitlejad tegi rolli ära - 3 punkti, igale rolliga hakkama saanud näitlejale punkt. Selles etenduses toovad punkti koju Rekkor, Seeman ja Anderson. Selline ebaõiglaselt näitlejakeskne hindamissüsteem sunnib lavastajat näitlejate kallal terrorit rakendama. Aga ega heaga siin kusagile jõua, liigne näitlejasõbralikkus viib varem või hiljem sügava lavastajapõlguseni.

On vähemalt üks kunstiline põhjus, miks see näidend lavale on veetud - 1 punkt. Raha valitseb inimeste mõtteid, kõik, mis räägib rahast, on huvitav, vajalik ja erutav. Punkt on ausalt ära teenitud. Inimesed saavad rahast aru, see on töökindel lõks, samuti avaneb võimalus raha varjus publikule kunstikonks söögitorusse sokutada. Võimalus jäi kasutamata, muidu oleks saanud lisapunkti.

Välditud on moodsat tantsu - 1 punkt. Selle geniaalse idee eest, et idioodid ei kargle laval ringi, võiks isegi kaks punkti anda, kui oleks tegu sutsu noorema lavastajaga. Kui oled kõva mees, jandi balletiga, kes sind keelab. Aga hoidku jumal, et sa ei hakka maas aelema ega hüsteeriku kombel tähelepanu püüdma! Samuti ei vaja keegi gripitõbiste luikede tantsu.

Viimased kolm punkti

Välditud on lolli nalja - 0 punkti. Üldse oli see näidend liiga koomilises võtmes lavastatud. Mis siin naljakat on: inimesed surevad, keeravad oma lastele sitta ja käituvad üldse nagu metselajad.

Nali pole iseenesest paha, aga vägisi naljakiskumine ja igal juhul näidendi komöödiaks keeramine on kriminaalne. Kui nali on, siis on, punnitada pole vaja. Tekst on ju prügimägi, mitte komöödia.

Tuleneelaja etteaste teises vaatuses oli ülearune, või pidanuks kasutama taltsutatud tiigreid ja akrobaategi, üksik tsirkusenumber ei päästnud lagunevat lavastust.

Välditud on muusikalilaadseid laulunumbreid - 1 punkt. Eesti teatri ajalugu kinnitab, et muusikaliga pole mõtet vaeva näha, sellest tuleb paremalgi juhul ainult verist raha.

Kunsti on õnnestunud teha ainult kolmes muusikalis: “Eesti ballaadides” rahvalaulu põhjal, “Georgis” Vadi libreto alusel ja “Raimundis” Palu suurejoonelist nägemust realiseerides.

Välditud on tüüpilisi lollusi - 1 punkt. Kui teatris ajud pehkivad, siginevad lavale nilbed armulood, ajalehtedest õpitud pseudoprobleemid ja libaväärused, suured ekraanid udupildiga või muud liiga kallid lavakujunduselemendid, perverssused, kultuuriimperialism, moodsa klassika mandunud vormide õigustamine või religioosne silmakirjalikkus. Isegi naisluuletaja saab aru, et on asju, mida tark ei puutu.

Korralik helitaust - 1 punkt. Muusika kujundanud Feliks Kütt tegi järjekordselt imet, meieisapalve ja triviaalne isamaaline soig kanti ette õigel kohal ja elegantses vormistuses. Teises vaatuses oli Kütt ainus, kes endast 100 protsenti andis. Kohe näha, et inimene töötab peaga. Ikka pole veel teatrist minema kihutatud või tasuvamat tööd leidnud. Imelik, väga imelik.

Terviklik ja kunstiliselt küps näidend - 0 punkti. Kokku 10 punkti, mis on ikkagi väga hea tulemus, neli-viis punkti üle keskmise. Nii et väga hästi õnnestunud näidend, mis muidugi oleks võinud veel kaks korda parem olla. Kindlasti tuleb vaadata, teise vaatuse aga soovitan veeta puhvetis.

Eks ta ole, eestlastel kohe ei tule need rahaasjad hästi välja, meie miljonärid on Läti omade kõrval vaesed puuvillanoppijad ja Aibele “Tumedad hirved” on pea jagu üle nii “Kauka jumalast” kui “Ristumisest peateega”.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3