Jüri Jaanson. Foto: Ants Liigus

Jaanson tuli maailmameistriks 18 aastat tagasi Tasmaanias ühepaadil, 1995. aastal kaotas ta ühepaadil vaid ühe sõidu ja see tähendas Tampere MMil hõbedat. 2000. aastal Sydney olümpial oli ta ühepaadil kuues ja 2004. aastal Ateenas norralase Olaf Tufte järel teine. Jõudnud võita vahepeal neljapaadis MM-pronksi, istus Jaanson koos Tõnu Endreksoniga kahepaati, võites taas MM-pronksi ja nüüd kümmekond päeva tagasi Pekingi olümpial hõbeda.

Igikestva Jüri Jaansoni nimi figureerib maailma tippsõudjate seas juba üle 20 aasta, tema medalivõit kuuendal olümpial on fakt, mida pole meessõudjatest enne teda keegi suutnud.

Kuidas on lood teie füüsise ja vaimuga kümmekond päeva pärast medalivõitu Pekingis?

Vaim on tipp-topp, füüsis praegu veidi hädine. Teen lähipäevil esimese olümpiajärgse treeningu, siis näen, millises seisus olen.

Kas haigestumine Pekingi finaalsõidu järel võis olla tingitud üliinimlikust pingutusest, sellele järgnenud pingelangusest, külmetusest või viirusest?

Kõik võis olla. Mingit haigeks jäämise tunnet mul seal polnud, aga sõidule järgnesid autasustamine, pressikonverents, tunde kestnud dopingukontroll. Situatsioon polnud kontrolli all. Järgmisel päeval hakkas kõigepealt nina tilkuma, siis tõusis palavik 40 minutiga 37,5 pealt 40ni.

Ega teil ole kiusatust korrata viiekordse olümpiavõitja Steve Redgrave’i ütlust “kui keegi mind veel kunagi aerude lähedal näeb, võib ta mu maha lasta”?

Nii ma ei ütleks, sest oma lõbuks ja meeldiva füüsilise pinge saamiseks sõuan edaspidigi hea meelega. Pekingi finaali taustal võistluspingutusele aga küll mõelda ei taha. Seda praegu. Mis edasi saab, näitab aeg, esialgu on vaja kosuda.

Kas plaan kuu aja pärast tuttavale Ateena olümpiakanalile Euroopa meistrivõistlustele minna on jõus?

Tõnu Endrekson stardib nädalavahetusel Eesti meistrivõistlustel, mina taastun ja proovin veidi treenida, esmaspäeval otsustame, mis EMiga saab.

Jätkub teil veel motivatsiooni, tahet hirmsasti midagi seni kättesaamatut saavutada?

Natuke vara on seda küsida, ma pole veel valmis vastama.

Ütlesite Pekingis, et teie vanuses on hõbe kõva tegu. Kas vanus segab teid, kui hing noor ja keha vastu peab? Kumb vaatab teie passi sagedamini, kas teie ise või teid vanameistriks tituleeriv meedia?

Kui sporti teen, vanus mulle korda ei lähe. Selge muidugi see, et ma pole enam 25-30aastane täisjõus purikas. Mu koormussuutlikkus on seni hea, aga koormusest taastumine pole enam see, mis varem.

Olete teinud kuuendalt olümpialt medalit võites seda, mida pole väidetavalt suutnud ükski meessõudja maailmas. Kuidas suhtute sellistesse rekorditesse?

Suhtun nii, et ma täpselt ei tea, kas see on rekord. Suhtun nii, et see on suhteline, nagu on suhtelised ka tippajad maailmarekordeid mitte tunnistavas sõudmises. Minu jaoks pole niisugused faktid primaarsed, need on rohkem kiibitsejate teema.

Mis on teid Eesti sõudmise, Eesti spordi ja olümpiasõudmise ajalukku viinud? On see talent, visadus, eesmärgikindlus või miski muu?

Kõige aluseks on soov. Sellest hakkab kõik pihta.

Teie kolmeks kallimaks medaliks on ilmselt 1990. aasta MM-kuld, 2004. aasta Ateena olümpia hõbe ja 2008. aasta Pekingi olümpia hõbe. Kuidas võrdleksite neid saavutusi?

Neid ei saa võrrelda, sest igaüks on omas ajas, igaühel on oma lugu. Maailmameistriks tulin noore poisina, Ateenas sain vanas eas olümpiamedali ühepaadil, nüüd võistkonna liikmena. Kahepaadil on elamus hoopis teine kui ühesel.

Kas võisite Atlantas 30aastasena pärast ebaõnnestunud mänge vanameistriks nimetatuna kujutada ette, mida saadate korda kolmel järgmisel olümpial? On see tagasi vaadates müstika või asjade normaalne kulg?

Eks ta mingil määral müstika ole, siis ma seda küll ette kujutada ei osanud. Aga nii on läinud. Ilmselt olen piisavalt pürginud, sageli seda endale teadvustamata.

Pärast Ateenat võinuks ju lahkuda, aga siis oleksin kindlasti millestki ilma jäänud. Nüüd kasvatasime Tõnu mulle väga heaks partneriks.

Praegu on lõpetamiseks ülimalt sobiv moment – kui seda teeksin, ei kripeldaks mul kusagil, et miski jäi tegemata. Alati võib öelda “oleks”, aga tean, et olen nii andnud kui saanud spordis palju.

Millist reaalset soovi Pekingisse sõites hinges hoidsite? Vapralt võidelda, finaali jõuda, medalit saada, olümpiavõitjaks tulla?

Pekingisse ja seal finaali läksime vaid sooviga anda endast parim. Toeks oli teadmine, et oleme olnud Tõnuga kõigil võistlustel pärast 2007. aasta Linzi MK-etappi ehk meie kahe esimest suurvõistlust esimese kolme seas.

Olümpia finaalieelsel päeval eesootavale mõeldes jooksis mul juhe kiiresti kokku, sest ma ei suutnud leida kolme võimalikku paatkonda, keda mingisuguse taktikaga alistada, et medal saada. Lihtsaim tundus inglaste sõidutaktika, mida teadsin. Aga kõik vastased olid väga kõvad ja me võinuks samasuguse sõiduga ka viiendad olla.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: