Kommentaar: Mis saab Ukrainast?

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukraina tee püsiva rahuni on pikk ja äraarvamatu.
Ukraina tee püsiva rahuni on pikk ja äraarvamatu. Foto: Reuters

Seda küsitakse minult üha sagedamini nii tänaval kui ühistranspordis. Meeldiv on, et tundmatud inimesed elavad toimuvale kaasa, ebameeldiv see, et pean ütlema: ”Seda jama ja vägivalda on kauaks.“ Selgitada on raskem, sest TV-ekraanil ei anta aega poliitika selgeks joonistamiseks.

Ehkki Kremli propaganda püüdis vahepeal luua paralleele Hispaania 1936.–1939. aasta kodusõja ja Ida-Ukrainas toimuva vahel – mõlemas lõid kaasa Moskva ”vabatahtlikud“, on tõepärasem võtta eeskuju ikkagi Balkanilt 1990. aastate algusest. Paraku polnud meil endal toona aega sealseid sündmusi jälgida. Venemaal õnneks polnud jõudu seal kaasa lüüa (see tekkis hiljem, 1999. aastal) ja lahendus, mida kirjeldan, on Kremlile vastukarva, elik nad vaikivad sellest.

Lühidalt öeldes seisis Horvaatia 1990–1992 silmitsi seal elanud serblaste mässuga, nad kuulutasid end iseseisvaks, olid tänu Serbiast saadud relvadele tugevamad ja nn Serbia Krajina Vabariik eksisteeris pärast relvarahu kehtestamist jaanuarist 1992 augustini 1995. Teisisõnu – ligemale neli aastat. Ka seal polnud tegemist päris rahuga – nagu praegu Ida-Ukrainas, käis pisike igapäevane madistamine siin-seal edasi, kuni avanes soodne võimalus ja korralikud relvad saanud Horvaatia armee tegi kahe kolmepäevase operatsiooniga kõik klaariks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles