Viimase aastaga on Endlast eri põhjusel lahkunud rodu näitlejaid. On neid, kellega lepingut ei pikendatud või ei jõutud tingimustes – näiteks palgas – kokkuleppele. Ja on neidki, kes tegid oma valiku isikliku elu põhjal.
Miks näitlejad teatrites vahetuvad
8. oktoober 2014, 07:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki nii suurt minekut kui sel suvel ei ole Endlas kaua aega olnud, ei näe teatris oma töödki lõpetav kunstiline juht Kalju Komissarov selles midagi ebaloomulikku. Näitlejate koosseis muutus alanud hooajaga enamikus teisteski suuremates teatrites.
“Niisugused liikumised trupist välja ja sisse on paratamatud, sest praegune seis Eesti teatrites erineb kõvasti traditsioonilisest ettekujutusest, et teater kuulub riigile ja õige näitleja on see, kellel on leping riigiteatris. Ometi eksisteerib riigiteatri kõrval mitu korda suurem teistsugune teater, mis ei ole millegi poolest halvem, pigem kohati isegi põnevam ja riskialtim. Tänapäeval ei ole see tragöödia, kui näitleja ütleb, et hakkab vabakutseliseks,” selgitas Komissarov.
Noorte põud
Väidetavalt eksisteerib Eestis ligemale poolsada etendusi andvat üksust. “See on meie pisikese populatsiooni kohta ääretult suur arv, nii et teater on mingitel seletamatutel põhjustel äärmiselt popp siin Eestimaal. Võib-olla neid on, aga mina ei ole kuulnud veel ühestki tööbüroos arvel olevast näitlejast,” tõdes Komissarov.
“Praegusel ajaloolisel hetkel on puudu noortest näitlejatest, mistõttu me liidame truppi noori näitlejaid juba tudengitena. Sama probleem – ei jätku näitlejaid – on Eesti draamateatris ja mujalgi. Vahepealne masuaeg, kus teatritest koondati palju inimesi, lõi normaalse koolist teatrisse liikumise segamini ja nüüd see hakkab jälle taastuma.”
Raske ja mitte just kõige tulusam töö
Nii looval erialal, nagu seda on teater, tuleb pidevalt genereerida uusi ideid ja kui keskkond seejuures ei vaheldu, võivad inimesed kooslustest väsida.
Nagu igaüks meist, võib näitlejagi võtta vastu otsuse midagi oma elus muuta, otsida õnne mujal või vahetada ametit. Kas või selleks, et oma elujärge parandada, kui ei olda rahul pakutava töö või oma sissetulekuga.
“Ääretult raske on vastu pidada naisnäitlejal: ühel hetkel on ta eluküpse, läbinägeva ja traagilise naise mängimiseks liiga noor, esimese armastaja jaoks jälle vana. Nii et kõik see, mida räägitakse – elukestev õpe, kus tuleb mitu korda ametit vahetada –, tõesti toimib,” kõneles Komissarov.
Kui täistööajaga töötaja miinimumpalk Eestis on 355 eurot, siis kõrgharidusega kultuuritöötaja või teatris töötava kutselise eriharidusega töötaja miinimumpalk on kaks korda kõrgem – 700 eurot.
“See on topelt suurem kui riigi miinimum, aga noorele inimesele me üle selle suurt maksta ei jõua, sest eelarve ei kannata välja. Ja see ei ole ainult meie teatris nii, arvan, et see on nii teisteski teatrites. Meil on väike riik ja väike kogukond, väikest riiki ongi kallis pidada,” möönis Endla teatrijuht Ain Roost.
“Meilgi on üksikud tipud, kes teenivad tõenäoliselt näitlejate-lavastajatena väga hästi selles kontekstis, kus me praegu elame ja töötame. Ent kõigist näitlejatest ei saa Mel Gibsonid, kelle kohta loeme kollasest maailmaajakirjandusest, mitusada miljonit dollarit ta teenib.
Näitleja töö on üpris raske. Kui ta on seda tööd kolm, viis või kümme aastat teinud ja näeb, et ikka loodetud tulemust ei ole, mõtleb ta ühel hetkel paratamatult, kas ta tahab ennast näitlejana teostada või oleks tal mujal rohkem potentsiaali. Need on rasked küsimused kõigile: mis edasi, milleks ma veel valmis olen, mida suudan, oskan, tahan,” tõdes Roost.
Valiku teeb igaüks ise
“Miks inimesed teatrist lahkuvad?“ mõtiskles Lauri Kink, üks neist näitlejaist, kes otsustas aja maha võtta ja elus midagi muud proovida. „Näitleja vajab kõige rohkem tööd. Kui tal seda pikemat aega pole, kaob usk enesesse. Asemele tulevad hirm, mis edasi saab, teadmatus, ebakindlus. Puudub arusaam oma võimetest, areng seiskub ja motivatsioon kaob. Näitlejad ei unista pearollidest, vaid tööst, mis inspireeriks, avardaks ja arendaks.“
Mis palka puutub, siis sellega on Kingi arvates nii nagu igas teises valdkonnas: ühele jagub rohkem ja teisele vähem. „Numbrid on ikka väiksemad, kui õiglane oleks, aga see pole peamine, kui vaim on ergas,” lausus ta.
“Mis konkreetselt minusse puutub, siis otsustasin lahkuda teatrist omal soovil. Miks? Tundus, et minu puhul juba paar aastat kõik seisab,“ avaldas Kink. „Motivatsioon – nähtavasti mõlemapoolselt – vähenes. Ma ei tundnud end enam vajalikuna siin teatris. Põhjusi on veel, aga neid kõiki on maja sees arutatud ja las need sinna ka jäävad. Minu aeg siin sai lihtsalt otsa.“
Kas on kahju lahkuda? „Jah, aga hingerahu maksab ka midagi,“ arvas Kink. „Muidugi ei soovi ma teatritegemist sinnapaika jätta, armastan ja austan seda tööd, aga kus ja kuidas, seda ma ei tea. Olen avatud, vaatan ringi, uurin, loodan. Mine tea, ehk tuleb uus ametki õppida. Endlast jääb palju häid mälestusi, mul on/olid suurepärased kolleegid. Ehk õnnestub siin kunagi taas tööd teha.”