Pärnusse jõuavad Jaan Elkeni, Ain Toimi ja Simson von Seakyli näitused

Jaan Elkeni isikunäitus „Pilt ja sõna“ koondab tervikuks kunstniku loomingu aastatest 2012-2014. Näitusel eksponeeritakse kahte suuremat sarja. Üks neist on protsessuaalne sari „Initium novum / Uus algus I-XVIII“, mis uurib läbi ohtra vee ja vähese värvi uut ja habrast tasakaalu, mille saavutamisel on Elken kõrvale jätnud pastoosse ja plastilise värvimassi, aastakümneid kunstnikku paelunud tehnilise aspekti maalikunsti juures.

Näituse keskne teos on Elkeni üks märgilisemaid töid „Kajakas“ (aastast 1982), millel on kujutatud valge laeva järele sööstvat kajakat põrkamas kui vastu nähtamatut klaasseina. Maali prototüübiks oli praamlaev Georg Ots. Hiljem Aasiasse müüdud laev on nüüdseks vanarauana utiliseeritud, enda jaoks sulgeb kunstnik „Kajaka“ saaga kuue uue versiooni maalimisega samal teemal.

Ain Toimi taaskasutatud materjalidest valgustite näitus "Reaalsuse jäätmed" annab uue tulemise mitte just kõige tavapärasematele esemetele, nagu klaasist bidestillaatori keedunõu jahuti, autoklaavi isekirjutaja, kinoprojektori peegel ja palju muud sellist, mida ühes energeetikaga tegelevas asutuses leida võib.

Inseneri ametit pidav Ain Toimi hobi on käia oma terava silmaga üle kõigest, mis paljude arvates peaks prügikasti minema. Sageli on just mõni leidobjekt uue eseme valmistamisel esimeseks tõukeks, selle täiustamiseks hakkab ta juba teadlikult otsima ja ehitama vajalikke osi. Valgustite ja valgusskulptuuride ülesehitus ja mängulisus annavad aimu autori huvist tehnoloogia vastu, kus iga pisemgi detail on läbi mõeldud ja kus eesmärgiks ei ole teha asju kiirelt ja mugavalt, vaid kirglikult.

Simson von Seakyl ehk Seaküla Simson on toonud pärnakatele vaadata üle 30 pronksfiguuri. Enda sõnul on ta ainus skulptor Eestis, kes ise valab omad kujud pronksi. Ta elab ja töötab Suurekivi talus Seakülas, mis asub Lahemaal mere ääres. See on idülliline ja rahulik paik, kus meenutada oma seiklusrikast elu või modelleerida skulptuure.

Kui Seaküla Simson puhata tahab, võtab ta binokli ja jälgib oma palktarest luikesid, parte, rebaseid ja teisi loomi-linde, kelle rajad tema akna tagant läbi lähevad. Oma näitusega soovib Simson tuua head tuju siia kohati küllaltki masendavasse maailma. Ja tema näituse külastajad lahkuvad kindlasti hea tuju ja naerul suuga, sest tema skulptuurides on alati mingi vimka sees, mis paneb kas muigama või kaasa mõtlema.