Ilusal sügisesel, tuulisel ent päikselisel kolmapäeval, kui lapsed voodisse pandud ja õpetaja abi valvsa pilgu ees magama jäetud, suundusid õpetajad õueõppe ja mängumeeskonna kutsel õpperajale. Pärnu Mai lasteaial on kolm õpperada, millest kaks viivad lasteaia territooriumilt välja, üks mere äärde ja teine metsa.
Valida oli kahe raja vahel ja kiirelt jaotuti rühmadesse. Eesmärk oli tutvustada nii uutele kui vanadele õpetajatele uuendatud õpperadasid ja sealseid vaatluspunkte ning mängida lõbusaid liikumismänge.
Esimene rühm suundus metsa. Kõigile jagati väikesed kotikesed, kuhu niidule jõudes korjati taimi. Juhendaja Lia tutvustas õpperaja vaatluspunkte ja andis soovitusi, millele seal laste tähelepanu pöörata. Nii saime teises vaatluspunktis teada, et ka linnalehmad on meie vaatluspunktidesse märgitud.
Kolmandas punktis oli ülesandeks korjatud taimedest pilt joonistada. Kuigi olime varem lastega taimedega joonistanud, avastasime uusi huvitavaid taimi värvimiseks ja kõik joonistasid õhinal.
Kaunid pildid valmis, oli aeg järgmisse punkti suunduda. Tammikus pöörati tähelepanu puudele. Et iga õpetaja oli teistele tutvustamiseks välja otsinud ühe vahva mängu, tegime nende mängimisega siin algust.
Mäng on meie igapäevane lahutamatu kaaslane, kuid seda lusti ja rõõmu, millega täiskasvanud mängisid, ei oska sõnadega kirjeldada, seda peab nägema.
Suundusime järgmistesse vaatluskohta – metsa. Metsas anti mõistatus, millele tuli kohapealt vastus leida. See osutus mõnele päris parajaks pähkliks. Jällegi mängisime vahvaid mänge ja liikusime edasi.
Viimases vaatluspunktis pöörasime tähelepanu ravimtaimedele ja mängisime viimased mängud. Kuna olime lasteaiast päris kaugel ja mängides oli aeg lennates läinud, tuli tagasiteele kiirustada. Korjasime kaasa looduslikku materjali.
Teine rühm õpetajaid suundus õpetaja Merikese järel mere äärde. Lasteaia territooriumilt väljudes tutvusime esimeses vaatluspunktis nõiapuu toomingaga, arvasime ära mõistatuse toomingamarja kohta ja kuulsime vanarahvatarkusi.
Edasi mere poole liikudes peatusime teises vaatluspunktis. Sirel kui hekitaim, õied õnne ja õnnetuse ennustajad, sai siin selgeks. Kaunilt kuldne mahlapuu vaher jäi silma järgmisena. Nii nagu metsarajal, olid ka mererajale suundunud õpetajatel kaasas liikumismängud, mida nüüd mängida saime.
Rännak jätkus ja ikka rohkem lähenesime eesmärgile – merele. Järgmisena tutvusime teabetahvliga, kuhu oli märgitud, et oleme jõudnud Rannaniidu looduskaitsealale. Arutlesime paju ja remmelga erinevuste ning sarnasuste üle, kuulasime tarkuseteri kaitsepuu pihlaka kohta.
Edasi kõndides saime mõlemal pool teed jälgida linnalehmade tegutsemist, mis on suurepärane võimalus tutvustada lastele nende tõugu, kehaehitust, vajalikkust rannaniidul ja muud. Kuidas teha vahet kõrkjal ja pillirool, ka see oli uus teadmine.
Mere äärde jõudnud, joonistasime liivale ja käisime linnuvaatlustornis. See on meie mereraja kõige uuem ja huvitavam objekt, mis rikastab seda õpperada tublisti. Tagasitee lasteaeda möödus kiiresti.
Mõlemalt rajalt saabunud õpetajad suundusid lasteaia saali. Panime üles oma looduslikud kunstitööd, jõime taimeteed ja vahetasime muljeid. Leidsime, et oli õpetlik ja tore lõuna, mida jäävad meenutama uued teadmised meie lasteaia õpperajast ja palju uusi selgeks õpitud mänge, mida koos lastega õues mängida.