Kõlaliselt ja visuaalselt peenelt viimistletud unistused, armastus, draama ja tunded – kõike seda võib taas kogeda Pärnu Ooperi festivalil „Suveaaria 2010“, seekord uuslavastuses „Hullumisstseenid kvaliteetooperitest II“.
Itaalia hõng öise Pärnu vanalinnas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastus jätkab traditsiooniks saanud installatsioonooperite sarja „Kataloog“ etendusi, toob kesksuvistesse Pärnu öödesse Itaalia hõngu ja haruldast ning säravat bel canto laulmiskunsti. Selle puhul polegi vaja kutsuda välismaiseid staare, sest võimekaid lauljaid leiab Eestistki, ja mitte ainult pealinnast.
Lavastatud aariad
Peaaegu märkamatult on Helsingis magistrantuuris õppinud sopran Kai Kallastu arenenud lauljannaks, kelle repertuaar ulatubki bel canto’st nüüdismuusikani. Ta valdab eri stiile mängleva kergusega, kuid tema jaoks on peale loomuliku andekuse kõige taga intensiivne töö ja sügavad teadmised oma ala spetsiifikast.
Erinevalt aariate paraadidest, millega tavaliselt kostitatakse ooperisõpru kontsertformaadis, on Pärnu Ooperi sarjade printsiip siduda armastatud muusika programmi väheste, kuid eriliste lavastuslike võtetega.
Kasutusel on ekstravagantsed kostüümid, videoprojektsioonid koolimaja seintel ja spetsiaalselt selleks ehitatud laval, mida on muusikajuhi ja intendandi Andrus Kallastu juhtimisel sel suvel aina täiustatud. See lubabki niisuguseid live-videoprojektsioone, mida pakuvad eelnevatel festivalidelgi kaasa löönud kunstnikud Hille Karm ja Liina Vedler.
Nõnda võib lasta ennast võluda Vincenzo Bellini (1801–1835) ja Ambroise Thomas’ (1811–1896) aariatel, mis on jagatud kolme stseeni, igaühel oma spetsiifiline karakter ja lavastuslik eripära, mille puhul aga on kõige tähtsam roll siiski muusikal, mitte ülepakutud teatraalsus.
Bellini ooperist „Il Pirata“ pärit aariate algul näeme lavale hiilimas tumedalt riietatud tegelast, keda võiks pidada Imogeni piraadist kallimaks, kes nüüd kümne aasta pärast tagasi tulles on hukatusele määratud. Lihtsas valges riietuses primadonna laulab algul ootamatult publikust, ilusasti saadab voogavat muusikat koolimaja avatud trepikoja akendest kaugelt paistvalt videos merelainetes mänglev tütarlaps.
Hiljem vaimustab primadonna publikut ekstravagantsesse punasesse kleiti riietatuna, mis sümboliseerib hukatud armastatu verd.
Teises stseenis, Thomas’ ooperist „Hamlet“ pärit aariates nihkub kogu tegevus paremale, kõrgemale ja videoprojektsiooni ekraanifunktsioonis ekstravagantse katusega lavaosale, kus live-kaameraga luuakse nüüd üleni valgesse riietatud primadonnale struktuurilt ja värvuselt aeglaselt muutuv foon, milles dramaatilisel hetkel ilmub ootamatu tegelasena isegi ülisuur putukas.
Kolmandas stseenis, mis koosneb taas Bellini muusikast, aariatest ooperist „La Sonnam-bula“, lamab peategelane Amina kaugel publikust koolimaja suurte akende kohal, terve koolimaja fassaad on täidetud videopildiga, suured käed justkui haaravad solisti ja publikut.
Kallastu ja Callas
Etenduse kulminatsioonis kuvab aeglaselt ülespoole ülisuur luukere ja tuletab meelde, et hoolimata ilusatest meloodiatest, on aariate sisu elu ja surma küsimust käsitlevalt dramaatiline.
Muusikaliselt olid hästi tasakaalus orkestraalsed ja klaveriga saadetud partiid (Andrus Kallastu), julgelt saab otsese võrdluse põhjal tunnistada, et sopran Kai Kallastu oma parimatel hetketel ei pea küll kahvatuma Maria Callase ees, ebavõrdses võistluses on Kallastu eelis see, et ta laulab päriselt laval olles ja iga helivõnge jõuab seega elavana publiku hinge.
Tervikuna loodi põnevat Itaalia-hõngulist atmosfääri, mis teeb „Suveaaria“ etendused Eesti suvefestivalide reas haruldaseks pärliks.