Toomas Kuuda: Tehnikaalase kõrgharidusega pole tööpuudust karta

Karin Klaus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PP

Eesti kaubandus-tööstuskoja Pärnu esinduse juhataja Toomas Kuuda näeb oma töös, et edu saadab ettevõtteid, mis panustavad õppimisele ja püüavad oma toodet, teenust või tehnoloogiat üha edasi arendada.

“Lihtsaid asju oskavad teha kõik, keerulisi väga vähesed ja nende asjade hind on seepärast kõrgem,” tõdeb Kuuda. “Õppima peab kogu aeg, uusi teadmisi ja tehnoloogiaid tuleb järjest juurde ning kes targem on ja teistest parema asja valmis teeb, on edukam.”

Rääkisime Toomas Kuudaga õppimisest, lähtudes eelmisel nädalal Pärnus toimunud Pärnumaa täiskasvanuhariduse foorumist, mille juhataja Kuuda oli.

Foorumi ühes ettekandes oli juttu põhihariduse või veel madalama haridustasemega noortest, keda on 20–24aastaste vanuserühmas ligemale 20 protsenti. Miks koolitee pooleli jääb?

Põhiharidus on meil kohustuslik, keskharidus mitte ja kedagi seda omandama sundida ei saa. Tekib küsimus, kuidas need oskusteta noored elavad ja mida teevad, kas töötavad juhutöödel või on vanemate ülalpidamisel.

Ei oska öelda, miks noortel kool pooleli jääb. Olen olnud Pärnumaa kutsehariduskeskuse nõukogus palju aastaid ja näinud, et sageli minnakse pärast põhikooli eriala õppima, aga ei teata täpselt, mida tahetakse, ja avastatakse, et eriala ei meeldigi. Kutsehariduskeskuses tehakse küll tööd, et väljalangemist vähendada, aga kui noor koolis käia ei viitsi või eriala ei meeldi, pole midagi teha.

Samas tean, et Pärnu täiskasvanute gümnaasium on popp kool ja seal on palju õpilasi. Ju siis mingi aja pärast jõuab arusaamine hariduse vajalikkusest noorele inimesele kohale.

Aastaid on räägitud, et tuleks suurendada kutseõppesse suunduvate noorte hulka, ometi püsib visalt veendumus, et vaid keskkoolist saab hea hariduse.

Nii see on, gümnaasiumi maine on ühiskonnas endiselt kõrgem kui kutseõppeasutuste oma. See kuvand on säilinud mitme põlvkonna vältel, sest mäletan, kuidas omal ajal Koidula koolis õppides lubati neid, kes hakkama ei saanud, saata “karistuseks” kutsekooli.

Tol ajal ja kaua pärast sedagi oli kutsekool kehva infrastruktuuri ja õpikeskkonnaga. Praegu näeb kutsehariduskeskuse õppehoone välja nagu prillikivi, kõik tingimused on loodud, on õppebaasid ja õpilaskodu.

Kutsehariduse tase ja maine on tõusnud ning tööandjad sellega rahul, aga nii palju õpilasi me ikka kutsekoolidesse ei saa, nagu oleks vaja.

Ideaalis võiks 60 protsenti noortest suunduda kutseharidusse ja 40 protsenti gümnaasiumi, meil on suhe 70/30 gümnaasiumi kasuks.

Oma osa on sellel, et gümnaasiumid mõtlevad ellujäämise ja õpilaste pearaha peale ning kedagi mujale õppima ei taheta eriti lasta. Selleks ongi vaja põhikool ja gümnaasium lahutada.

Kutsehariduskeskuses on ka keskhariduse baasil põhinevaid erialasid ja võib-olla pärast gümnaasiumi teab noor inimene paremini, mida ta tahab, ja erialavalik on põhjendatum. Samuti on kutsehariduskeskuses väga populaarsed täiskasvanute kursused ja õppevormid.

Foorumil oli juttu õpipoisiõppest, mille raames eriala omandatakse suures osas ettevõttes, kus hiljem tööle hakatakse.

Sellest ettekandest kumas läbi, et töökohapõhiselt võiks õppida ligikaudu tuhat inimest aastas, aga neid on olnud oodatust vähem, 500–600 inimest.

On igasuguseid võimalusi, kuidas töötajate oskusi tõsta. Head näited on Wendre initsiatiivil avatud tootmistehnoloogia õpperühm kutsehariduskeskuses ja SA Pärnu Haigla juures avatud õdede koolitusrühm.

Julgen väita, et Euroopa sotsiaalfondi kaudu on õppimiseks palju rahastusvõimalusi ja süsteemid on paindlikud, asi on kinni pigem ettevõtete initsiatiivis. Oleme kutsehariduskeskuse nõukogus arutanud, et tuleks jõuda kõrgemale koolitustasemele.

Kui õppekava kvaliteet oleks natuke kõrgem ja teeksime koostööd näiteks Tallinna tehnikakõrgkooliga, saaksime koolitada inimesi, kel rohkem oskusi, kui tavaline kutseõpe ette näeb, näiteks kas või tehnolooge.

Tööandjad võiksid ise olla aktiivsemad neid asju käivitama ja koostööd tegema.

Foorumi ettekannetest selgus, et Pärnumaal on ülekaalus väikeettevõtted. Võib-olla pole neil mõtet oma erialal kutsekoolis õpperühma algatada.

Alla kümne töötajaga ettevõtted õpetavad enamasti ise oma töötajad välja, see on neile kiirem ja mugavam. Ka suurematest ettevõtetest näiteks AQ Lasertool saadab oma töötajaid kuuks ajaks Rootsi väljaõppele. Kiiresti arenevate tehnoloogiatega ettevõtetes läheb muidu kvalifikatsiooni tase eest ära ja kutsehariduskeskuses antavatest baasoskustest ei piisa. Õpipoisiõpe on väga praktiline, sest enamik õppest toimub töökohal.

Majanduses toimuvad protsessid kiiresti ja tööjõudu on vaja kohe, pole aega oodata, et inimene eriala kolm aastat õpib. Näiteks Maximas saab kassapidajaks pärast kahenädalast kursust, kutsekoolis õpitakse seda eriala põhihariduse baasil kolm aastat – seda küll koos keskhariduse omandamisega. Kui see töö inimesele sobib ja tema nupp nokib, pole vaja kolm aastat õppida, oskused saab ka kiiremal ja praktilisemal viisil kätte.

Koolitussüsteem reageerib tööjõuturu vajadustele aeglaselt. Mõni aeg tagasi tuli koolidest massiliselt ärijuhte, aga kõigile ei jätkunud äri, mida juhtida.

Haridussüsteem on tõesti väga inertne. Ärimaailm on paindlik ja selle kriteeriumid selged: vaadatakse kasumit-kahjumit ja tehakse kiirelt muutusi, kui vaja, muidu ellu ei jää. Riiklikku süsteemi, kus õppeperiood kestab aasta, ei saa nii kergelt muuta. Kui mina lõpetasin Tallina tehnikaülikooli – toonase Tallinna polütehnilise instituudi –, oli Eestis 22 000 üliõpilast, nüüd on tudengeid ligemale 70 000. Tol ajal reglementeeris riik koolituskohtade kaudu õpilaste arvu.

Põhimõtteliselt saaks seda teha ka praegu, aga kuna meil on vaba ühiskond, on kõigil vaba valik. Keegi ei keela haldus- ja ärijuhtimist ning õigusteadust õppida või õpetada. Nendes valdkondades on olnud spetsialistide ületootmine kõige suurem ja siit ongi tekkinud struktuurne spetsialistide puudus ja struktuurne tööpuudus.

Kui otsime ostujuhti või turundajat, on valikut küll, aga kui vajatakse materjalitehnoloogi või inseneri metalli-, puidu- või elektroonikatehasesse, pole võtta kedagi. Tehnilistel erialadel on spetsialistide puudus endiselt silmatorkav, samuti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, telekommunikatsiooni, mehhatroonika, robotroonika, masinaehituse jt valdkondades.

Ühesõnaga tuleks koolis rohkem keskenduda matemaatika õpetamisele, mis on tehnilistel aladel hakkama saamise alus. Mida võiksid õppida need, kes matemaatikat ei oska?

Jah, matemaatikaoskuste tase on nõrk, seda ei taheta õppida, aga selleta pole info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning inseneri- või ehituserialadel midagi peale hakata. Kui matemaatikat oskate ja olete näiteks Tallinna tehnikaülikooli lõpetanud, leiate hästitasustatud tööd igalt poolt, ka Eestist, nii et Soome ei ole vaja minna.

Pärnus on suur töövaldkond veel sotsiaalhoolekanne, tervishoiuteenuste osutamine taastusravikeskustes jne. Ka need on kasvava turuosaga teenused, kus heade oskuste korral tööta ei jää.

Selles valdkonnas pole tööliste palgatase just kiita.

Taastusravikeskustes võiks teenuste tase nii palju tõusta, et selle eest saaks rohkem tasu küsida ja palkasid tõsta. Kindlasti mõjutab ravikeskusi konkurents. Meie kuurordid on kallid, võrreldes näiteks lõunamaade omadega, aga siin on küsimus pakutavate raviteenuste kvaliteedis.

Teie rääkisite foorumil tööandjate ootustest. Mis mured Eesti tööandjatel on?

Kõrge maksu- ja halduskoormus, krediidi saamine, arvete eest raha saamine, kvalifitseeritud tööjõu puudus. Enamik neist pole kohalikud probleemid, Pärnumaal Eesti maksuseadusi vastu ei võeta, küll aga saame tööjõu ettevalmistamisele kohapeal kaasa aidata. Kuidas seda teha parimal viisil, ei oska öelda. Ühelt poolt on meil väga tublid kutsehariduskeskus ja kolledž, mitu gümnaasiumi on Eesti parimate seas. Samal ajal jääb puudu koostööst ühise eesmärgi nimel, milleks võiks olla siinsete ettevõtete kindlustamine haritud, oskustega ja veel parem nooremaealiste töötajatega.

Teisalt tean ettevõtteid, mis on tundnud huvi siia investeerimise vastu ja siiski läinud Tallinna või mujale, sest pole kindlust töötajate olemasolu suhtes. Põhiliselt on need töökohad seotud metallitöö, aparaadi- ja masinaehituse valdkonnaga.

Pakume küll ettevõtjatele tasuta maad, kus planeering ja hooned olemas, aga investeeringute siia piirkonda saamise võtmeküsimus on inimesed, oskustega töötajad. On tekkinud omamoodi suletud ring: inimesed lähevad Pärnumaalt minema, sest pole tööd, ja ettevõtjad ei tule siia, sest töötajaid pole.

See saab laheneda minu arvates ainult kohalike ettevõtete pideva arenguga: ettevõtted, kus praegu tehakse lihtsat tööd, arendavad oma tooteid, teenuseid ja tehnoloogiat, lisandväärtus kasvab, nii saab maksta rohkem palka ja teenida enam kasumit. Me ei saa loota, et äkki tuleb meile homme näiteks Airbusi lennukitehase mingi tootmisüksus ja hakkab kõrget palka maksma, see kõik peab millestki aja jooksul välja kasvama.

Lihtsaid asju osatakse igal pool maailmas teha, keerukamaid teevad vähesed ja nende asjade hind on kõrgem. Peame tegema midagi, mida hiinlased, hindud ja poolakad ei oska. Kui tekib ja levib teadmine, et Pärnus on mingis valdkonnas vägevad tehased ja tuntud ettevõtted, on ka teised investorid siia tulemas. Nii see majandusareng toimubki.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles