„Üks mehikene elutseb männikus, ta jalgupidi sügavas samblikus. Kuub tal valge nagu sai, kübar tumepruun ja lai. Kes see mees seal metsas küll olla võiks?“
Nöpsikud ja seened
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellise toreda ja tuntud lastelauluga algas Pärnu Tralli lasteaia Nöpsiku rühma laste oktoobrikuu esimene nädal. Esmaspäeva hommikul tervitasid lapsi samblaelanikud pilvik, kivipuravik, täpiline kärbseseen ja punased pohlakobarad. Geverti ema ja õpetaja Virve olid nädalavahetusel metsas käinud ja teemakohast õppematerjali toonud. Algas uurimustöö: kus seened kasvavad, mida eluks vajavad, kes seeni söövad, millised seened toiduks sobivad.
Avastati, et on väga palju eri liiki ja eri kübarakujuga seeni. Saadi teada, et peale inimeste maiustavad seentega põdrad, kitsed ja oravad. Uurimustöö abimeesteks olid raamatud, luubid ja värvilised pildid. Õpetajate meelisraamat oli „Sofi seeneraamat“, sealt sai seente kohta väga palju huvitavat teada.
Seeni sai ka ise meisterdada. Meisterdamiseks sobisid hästi endakorjatud tammetõrud ja kastanid, voltimistöö tulemusena valmisid ruumilised seeneiludused. Lapsed voolisid vahvaid seeneperekondi ja maalisid, kuidas rühma maskott Nöpsik seenel käis.
Kuulati jutte seenelistest, õpiti pähe tore luuletus, lahendati ristsõnu, täideti töölehti, laoti täheaabitsasse seente nimesid. Arvu- ja numbrikaartide abil loendati ja võrreldi, kellel on rohkem ja kellel vähem seeni.
Kokanduses sai „küpsetada“ vahukommiseeni. Selleks oli tarvis vahukomme ja sulatatud šokolaadi. Küll maitsesid head!
Õhtupoolikuti sai mängida metsa- ja seenelkäimisega seotud lauamänge. Kogu perele sobib lauamäng „Lustlik seeneretk väikestele ja suurtele.“
Neljapäeva hommikul üllatas õpetaja abi Tiia lapsi ülesandega leida rühmaruumist üles sukaseen. Järgnes piltide uurimine, seenenimede lugemine, aga mida ei leitud, oli sukaseen. Õpetaja Kristina tahtis lastelt teada, mis asi see sukk üldse on. Vastuseks pakuti sokki ja põlvikut ja veel palju muid huvitavaid asju, kuid sukkadega polnud keegi kokku puutunud. Lõpuks avastati puust kärbseseen ja saadi teada, milline seen on sukaseen. Tiial oli kaasas ka nõelapadi – seen. Nõelapatja oli mõni laps vanaema juures näinud.
Kogu nädala vältel võis jälgida, mis seentega toas juhtub. Pilvik ja männiriisikas kuivasid krimpsu, aga paksus kivipuravikus hakkasid auke puurima valged ussid. Nende tegevust oli huvitav jälgida suurendusklaasidega.
Reedel oli kõige toredam päev, sest lõunaund ei pidanudki magama. Selle asemel otsustati minna Niidu metsa seeni otsima. Seeni oli metsatukas palju, aga kuna nad kasvasid suure maantee ääres, kuulutati need söögiks kõlbmatuks ja korvi ei pistetud.
Nädala tegevus päädis kodutööga, millesse kaasati kogu perekond. Laste ülesanne oli joonistada või kleepida üks seenepere ja koostada selle kohta jutuke, salm või mõistatus. Kodused aitasid lookesi üles kirjutada. Kõige rohkem pilte ja salmikesi oli seenest, kelle kohta ütleb Sofi seeneraamat: „Veepeeglist ennast imetleb ta: no kes on veetlevaim kogu me maal?“
Laste lookesi
Emma: " Olen uhke kärbseseen, / elan paksu metsa sees. / Lapsed, mind te ärge korjake – / olen väga mürgine."
Emma Mia: "Elas kord üks seen, / tal oli hea meel, / sest ta nimi oli Puravik, / tal sõbrad Pilvik, Riisikas ja Kukeseen."
Melian: "Elas kord üks seen, ta oli väga peen. / Ükskord läks ta jalutama, oma koera talutama. / Korjas koos koeraga lilli ja mängis pilli."
Nüüd on Nöpsiku rühma lastel vahva omaloominguline õppe- ja pildiraamat seentest, milles on talletatud nädala vältel õpitu ja ise tehtu. Lapsed said vastuse nii lastelaulus kui ka Karli esitatud küsimusele „Mõista, mõista, mis see on: saba maa all, pruun kübar sambla sees?“