Monika Luik: Laste vihkamisest analüütilise psühholoogia võtmes

, psühholoog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Monika Luik.
Monika Luik. Foto: PP

Kaupo Meieli sõnavõtt laste vihkamisest 21. oktoobri Pärnu Postimehes tekitas tunde, et tahaks teemat arendada analüütilise psühholoogia võtmes.

Kes võivad olla inimesed, kes tahtlikult rikuvad laste mänguväljaku? Kes arvavad, et lapsed tuleks eraldada omaette tsoonidesse ja hoida inimestest eemal? Inimeste ja laste eristamine eelmises lauses oli taotluslik, sest see iseloomustab paljuski kogu nähtust.

Arvan, et need on inimesed, kelle jaoks laps olemine oli valus kogemus. Ja need on inimesed, kelle jaoks kontakt lastega äratab ebameeldivaid emotsioone. Kui sul pole lubatud lapsena olla elav, lärmakas, emotsionaalne, spontaanne, siis ei talu sa neid omadusi laste juures. Kui tundsid end lapsena tõrjutuna, mittearmastatuna, vihatuna, võib kokkupuude lastega need tunded elustada ja see teeb haiget.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles