Kas Eesti muutus?

Kaupo Meiel
, arvamustoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Viljandis Paalalinna koolis toimunud traagilisest sündmusest on möödunud täpselt üks nädal ja üks päev. Saksa keele õpetaja Ene Sarap on viimsele teele saadetud, meediatähelepanu, mis esimese hooga väljendus rindeteadetes, on vaibumas, sest uut teavet tuleb vähe ja kõike, keda ja mida süüdistada annab, on süüdistatud.

Esimestel emotsioonidel põhinevate süüdistustega võib väga kergelt absurdi kanduda. Uudiseid, kommentaare, meenutusi, spekulatsioone, ajakirjanduseetika piiril laveerivaid või seda ületavaid reportaaže ja tapmisedetabeleid, tagantjärele tarkust ja visioone tõi läinud nädal väga palju. Eestimaa olla nüüdsest teistsugune.

Kuidas täna tunne on? Kas on teistsugune? Või avaldub see, et kooli- ja üldse elu pole enam endine, siis, kui sündmusest on möödas kaks nädalat ja kaks päeva? Kaks aastat ja kaks nädalat? Siis, kui mõni järgmine koolinoor võtab relva ja tulistab õpetajat, kaaslasi, iseennast või ainult iseennast? Ja siis meenutame, et kõik sai alguse 27. oktoobril 2014, ja eksime muidugi sügavalt, sest kui sõrm vajutab päästikule, pole see sündmusteahela algus, vaid lõpp.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles