Sügishall hommik ootab saabujaid. Kell läheneb kaheksale ja Mai lasteaia 3. rühma ruum on hõre. Ongi tore, sest seekordne esmaspäev algab ju koos peredega, eeskätt isadega. Kell on veerand üheksa, rühm on ühtäkki rahvast täis. Tulevad lapsed isade, emade ja vanaisade käekõrval.
Lauale seatakse piimatassid-pudrutaldrikud. Isad vaatavad neid veidike ebalevalt, igaüht jälgimas oma lapse silmad. Korrapidaja soovib head isu. Igahommikune traditsioon võib alata.
Kuidas siis on kasvanud need mehepojad-mürakad, kes püüavad oma jalgu lastega koos laua alla panna? Ikka korralikult putru süües! Ei oskagi öelda, kas ei taha isad lastele nannipunnina näida või on paljudes kodudes kombeks hommikut pudruga alustada, aga kõik taldrikud süüakse tühjaks.
Mehepoja pühast loevad luuletuse viis virgemat koolieelikut. Mitte peast, paberilt ikka. Nad tahavad näidata, et tunnevad tähti. Tahavad saada isade sarnaseks, ise raamatuid lugeda. Lähebki mõni sõna sassi, pole hullu. Küll naaber aitab. Isade tervituslaul on seevastu küll kõigil peas. Käsitöökaardid isadele pihku ja ruttu riietuma.
Rongkäik hakkab spordihalli liikuma, ikka väike käsi suures peos. Huvitav, mitu sammu peab tegema lühem jalapaar, kui pikem teeb ühe? Sammud on kiired, sest spordihalli jõudmine läheb ruttu, liikumisõpetaja Ly ootab.
Spordiriided seljas, seisab pikk rivi risti üle saali. Loendamisel on viimaseks kolmekümne viies. Need võimlemised, hüppamised, pallimängud, võistlused, mis nüüd tulevad, panevad särama nii laste kui vanemate silmad. Isadel pärlendab higipisar otsmikul. Lastakse lahti argipäeva hallusest ja putkatakse viivuks koos lapsega tagasi lapsepõlve.
Mõnikord leitakse peredes ikka aega ühisteks väljasõitudes, lauamängudeks, aga kui tihti näeb seda, et paarile meetrile lähenev „mastimänd” hüppab hüppenööriga ja õpetab ka oma last? Või kui parajalt paks mees parimais aastais tunnistab, et viimati hüppas paarkümmend aastat tagasi. Ja nad hüppavad sulgkergelt, kiirelt, koosjalgadega! Need isad olid nii hoos, et nad ei pannudki vist tähele, kuidas lapsed, suud ammuli, seda kõrvalt vaatasid. Millise innuga lapsed neid jäljendasid!
Pimeda aja hubaseks muutmiseks kinkisid lapsed vanematele küünlajala.
Porgandiviil põske, õunaamps peale ja otsas oligi see hommikuraputus. Tagasi argipäeva, kes tööle ja kes lasteaeda.
Armsaid hetki on hiljem hea meenutada, seda vahvam, kui on midagi koos tehtud. Need on ühised mälestused, ühine aeg, ühised tegevused.