Sel suvel on taas hoogustunud vaidlus selle üle, kuidas Pärnu laht rannakalurite, purjetajate, surfarite ja ülejäänute vahel ära jagada. Kokkulepe on hädavajalik.
Juhtkiri: Kuidas merd jagada?
12. august 2010, 08:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi Läänemeri on küllalt suur, on Pärnu laht päris kitsuke ja sealt ei saa ära ajada kalapüügiga tegelejaid ega veespordialade harrastajaid. Pärnu linna juurde kuuluvad suvisel ajal mõlemad ning nii rannakalurid kui purjetajad evivad pikka ajalugu ja jõudsaid traditsioone.
Pärnu jahtklubi kommodoor Egon Elstein on Pärnu Postimehele öelnud, et väide, nagu tahaksid purjetajad kalurid merelt välja süüa, ei vasta tõele ja eesmärk on saavutada kokkulepe, kuhu panna võrke. Elstein pakkus välja, et näiteks maist oktoobrini võiks püüniste keeluala hõlmata umbes kaks meremiili rannast vasakpoolsest muulist Side tänava pikenduseni.
See on üsna suur piirang, kuigi samal ajal võib Elsteini mõista, sest purjetamishooaeg on Eesti üsna üürike. Selle ajaga tuleb korraldada nii võistlused kui treenida juurdekasvu ja püünised kipuvad praegu ette jääma. Väärika taustaga rannakaluritele aga annab meri tööd ja leiba ning oma kaluriteta poleks Pärnu mingi merelinn.
Kuigi Pärnu Postimehe vahendatud eriarvamused said hoo sisse alles nüüd, kui suve lõpp juba paistab, on õigupoolest just praegu õige aeg kalurid, purjesportlased ja Pärnu sadama esindajad ümmarguse laua äärde kokku tuua.
Õigeks vahemeheks sobiks hästi Pärnu maavanem Andres Metsoja, kes saaks enda arvele tõsise ja vajaliku töövõidu kirjutada, kui hädavajalikud kokkulepped viimaks sõlmitakse.
Kuigi nii purjetajad kui kutselised kalurid räägivad, et kokkulepe ja koostöö on vajalik, ei pruugi neid kergesti saavutada, sest eelkõige tuleb teist poolt mõista. Selleks peavad kõik osalised veel tublisti vaeva nägema.