Ariel Pinki tee kuulsusesärani on kulgenud nagu pea iga teise indie-artisti rännak piimajõgede ja pudrumägedeni: magamistoas hulle ideid salvestanud muusik on ära tinistanud nii plaadifirmad kui end peavoolust väljapoole asetavad suurlinnahipsterid. Ehkki Pinki on süüdistatud enda muusika suureks müümises, suudab „Pom Pom“ heas mõttes üllatada. Pink ei löö risti ette millegi ees. Kohati tundub tema julgus kasutada helisid arvutimängudest paaniflöödini tüütult pretensioonikas, ent tema muusikaliste valikute geniaalsuses ei kahtle enam tõenäoliselt ükski melomaan.