Maailmaorganisatsiooni ÜRO seekordse peaassamblee jälgimine on huvitav, sest suurriikide tülliminek pärast Venemaa agressiooni Gruusias pakub mõistatusi stiilis “kes kellega nüüd käib”. Igaks päevaks. Alustada võiks sellest, et nn riigi- ja valitsusjuhtide nädalaks ei ilmunud kohale ei Venemaa president ega peaminister, mis nii või teisiti rõhutab Moskva praegust üksiolekut maailmas. Nagu seda tegi istungjärgu eel toimunud G7 (ja mitte G8 ehk koos Venemaaga) välisministrite kokkusaamine, Moskva kõrvalejätmine rikaste riikide rahandusklubist jmt.

Päris ühesuunaline mäng siiski pole, sest Moskva jäi küll näiteks eemale kuuiku Iraani tuumakavade järjekordsest arutelust, ent ÜRO julgeolekunõukogus võeti Iraani asjus vastu just Moskva esitatud resolutsiooni projekt.

Praegu liiguvad Venemaa sõjalaevad üle Atlandi Venezuela rannikule ja kindlasti jõudis kõikjale Medvedevi eelmise neljapäeva sõnum Venemaa armee moderniseerimisest aastaks 2020 eesmärgiga omada üleolekut selles ja tolles valdkonnas. Säärasel militaarsel taustal kõlas 27. septembril ÜROs Venemaa läkitus välisminister Sergei Lavrovi ettekandes. Kõne algas ja lõppes “Kaukaasia kriisiga”, ehkki lõpus tõsteti esile vajadus õige info edastamisest.

Mõistagi käib see viimane niisama hästi Moskva enda kohta, millest ei kõlanud ühtki repliiki, ent tunnustagem: Kreml tõstatab järjekindlalt esimesena probleeme, mille puhul tuleks kõigepealt näidata näpuga Moskvale endale. Kas või teine Tšetšeenia sõda, mis algas augustis 1999 ja kus Vene armee hävitas lauspommitamistega separatiste. Nüüd näevad ja teavad kõik, et see, mis oli lubatud Venemaale, ei olnud lubatud … Gruusiale.

Kui Putin ja Medvedev veel eelmisel nädalal pajatasid häbenematult Venemaa “mõju- ja huvisfääridest”, kuulis ÜRO Lavrovilt üksnes Venemaa “naabritest, eeskätt SRÜ maadest”, kellega ollakse n-ö erilistes suhetes. Tõsi – nädal varem (20.09.) nõudis just Lavrov lääneriikidelt ei vähem ega rohkem kui oma strateegiliste kavade teatavakstegemist Ukraina suhtes. Fakt on see, et Venemaa on tagasi pöördunud suurriikliku retoorika juurde, mis kohe kuidagi ei haaku juttudega rahvusvahelise elu demokratiseerimisest.

Samal ajal on Moskva valmis praegust rahvusvahelist korraldust segi paiskama. Kremli kava on lihtne: luua täiesti uus euroatlantiline julgeolekusüsteem ehk Helsingi-2. Lavrov täpsustas oma esinemises, et Medvedev olla selle esimest korda esitanud Berliinis 5. juunil ehk enne sõda Gruusias. Toona ei võetud pakutut tõsiselt, kuidas nüüd läheb, on raske öelda.

Igal juhul on selge, et Venemaa kaotajaks jääda ei taha. Samal ajal on Läänes piisavalt tegelasi, kes on valmis Kremli näo päästmiseks ükskõik millist uut ühendust tegema. Kui meenutada kas või Vahemere liidu loomist, kuhu Pariis kogu ELi ladviku nõusolekul Mauritaania sisse toppis, pole Kremli idee – midagi uut koos tehes unustame vana – just tühjale kohale rajatud. Eks näis. Ometi on Helsingi-2 lisamine selge ohusignaal, sest kui meenutada 1975. aastal toimunut, sai see protsess alguse Tšehhoslovakkia okupeerimisest Nõukogude vägede poolt, millele Lääs ja eeskätt presidenti valiv USA ei reageerinud.

Praegugi kumab Kremli uuest ettepanekust sama: arvestage meie uue vallutuse ja praeguste positsioonidega veel mõnes muus kohas. Lääne vastus sõltub paljus USA uuest administratsioonist. Oli kosutav teada, et mõlemad presidendikandidaadid näitasid end esimeses teledebatis Ida-Euroopa ja Balti riikide olukorra tundjatena.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: