Ago Anderson (vasakul), Piret Rauk ja Enn Keerd ja kõik teised Pärnu Endla teatri uuslavastuses “Viimane näitus” mängivad näitlejad teevad Madis Kalmeti lavastatud tükis väga head rollilahendused.

Seega on Madis Kalmeti sügavalt humaanse lavastuse väärtus ühtaegu nii tema ülemaailmselt toimiv sotsiaalselt ja üldistavalt inimabi, Alzheimerilt ka teistele hävingulistele tõbedele laienev hingehoiutöö kui tänu suurepärasele näitlejatevalikule moodustuv lavastuslik-rolliline pärl.

Väga suur pärl, mille kohta käib spetsiaalne termin, mida küsitakse sageli ristsõnades. Need mäletavad, kellel pole ei Alzheimerit ega lihtsalt skleroosi. Ning ristsõnade lahendamine ongi tänu ajutöö mobiliseerimisele ja teadmiste korrapärastamisele üks tõhusamaid ajuhävingu tõrjeid.

Vähemalt edasi lükkamine, sest seni on see haigus – teatri seisukohast võttes kahtlemata ka kujundi ja sümboli mõõtmeid võimaldav – ravimatu.

Paratamatus

Nii, nagu Kenneth Lonergani tõsielulises perekonnaloos maandub Alzheimer psühhiaatrite perekonda (pole kingsepal kinga ), olen kirjutanud Alzheimerist pika uurimusloo terviseajakirja tegijate tellimusel, kelle perekondades kummitas see tõbi. Ja enamikul neuroloogidest, kellega konsulteerisin (ja kes on koostanud väga põhjalikke emakeelseid nõuandebrošüüre Alzheimeri-haige omastele toeks), oli see haigus lähiperekonnas olemas (olnud).

Väga paratamatu värk. Põhjuseks ensüümihäire – ühe valgu rike uuristab aju auklikuks. Selle ensüümi asendamine pole niigi kaugele jõudnud kui Parkinsoni või sclerosis multiplex’i kompenseerimine kas valgu asendamise või tüvirakkude abil (kliiniliste ja ravimkatsete faasis).

Neuroloogid töötavad diagnoosi saanud eakate inimestega nagu lasteaiakasvatajad – hoiavad iga päev paar tundi nii käelise tegevuse kui sõnade ja piltide kordamise abil inimese ajutegevust sedavõrd mobiliseerituna, et ta vähemalt olmegagi toime tuleks.

Kalmeti lavastuse sotsiaalne teene on meelde tuletada, et haigus pole häbiasi. Teistel on ka. Kusjuures kooselu kaugele arenenud HIVi, narkomaania-alkoholismi või vähktõve põdejaga on kirjeldatava juhtumiga üsna sarnane.

Oma vanaema lugu jutustades näitab Lonergan sama, milleni jõudsin oma uurimuses arstide, patsientide ja nende omastega vesteldes: kui varem nii särav ja nutikas isiksus ei orienteeru enam ajas-ruumis-isikutes, pole mõtet perekonda tema kodus hoidmisega piinata. See on ohtlik ja lammutab perekonda nii tervikuna kui isiksuste kaupa.

Autori valu on seda suurem, et tema kaunis ja karismaatiline vanaema oli ju ometi nii intelligentne ja ilus inimene. Nii ongi: mida intelligentsem oli inimene enne haigestumist, seda karmim on krahh.

Võrreldes nendega, kes niigi pole harjunud-tavatsenud ajusid kasutada, suudavad intellektuaalid kauem ajusse tekkivaid auke kompenseerida, allesjäänud ajurakke ümber grupeerida, ent lõpuks siiski saabuv kukkumine on koletu.

Ette mõtlemine

Mul on muide testamendis, et kui satun ajusurma, läheksid mu kõlblikud jupid varuosadeks. Kui saan Alzheimeri või muu sellise, paluks lahkesti mind mõnda hooldekodusse omasuguste potilille tüüpi vanadaamide sekka saata, mitte lasta mul pöördumatu haigusega mõttetult kihva keerata mälestust endast. Nimelt muudab Alzheimer inimese tahtele allumatult agressiivseks ja üdini vastikuks vanainimeseks. Nii keemilistel kui psühholoogilistel põhjustel.

Kalmetit on selle tahtele allumatu isiksuse deformeerumise kõrval huvitanud ka alateadlikest mehhanismidest tingitud valikuline mälu, mistõttu salvestused-kustutamised muudavad sama sündmuse erinevate inimeste sisesilmis täiesti erinevaks asjaks. See huvitas lavastajat ka “Vee mälu” puhul.

Nüüd lavale küpsenud tõsilugu näitab perekonna liigutavat ja austust äratavat koostööd katastroofiga silmitsi sattunult. Kui inimest tema eluõhtu inetuse juures nii vapralt toetatakse ja hoitakse, nagu toda kord New Yorgis hiilanud ja hääbunud daami, on ta oma elu väga õigesti ja õnnelikult elanud.

Autori südameverega üles kirjutatud fantastilised isiksused resoneeruvad seejuures nüüd Pärnus meisterlike näitlejatöödega: Lauri Kink kui suureks kasvanud, helge ja hell väikevend; Enn Keerd, kelle kehastatav pereisa oma aruka armastusega talub enamat, kui peaks – psühhiaatrina võiks ta ju ometi teada, et nii lappimatuteks kildudeks kukkunud isiksust on õigem hooldekodus hoida.

Piret Rauk, kelle viimane töö Endla näitlejana enne Kuressaarde teatrijuhiks minekut, on teinud tõeliselt võimsa lahkumiskingituse. Ja Ago Andersoni sooritatav lapsikult lihtsakene kunstnik näitab, kui ebamäärased ja muutlikud on lood piiriga haige ja terve vahel.

Habras piir

“Viimast näitust” vaadates toimib sama fenomen, mis ka tavaelus Alzheimeri põetajate või professionaalidega: üha unustava-korrutava inimese kõrval hakkavad teisedki puterdama ning nakatunutena näima.

Neuroloog Ülla Linnamägi, kes koos professor Toomas Asseriga on üks Eesti kogenumaid “altsheimeriste”, kinnitab, et nii temal kui kõigil meil teistelgi on sama jama: segame ja sogame sõnu, unustame ja kaotame, korrutame ühte juttu ning kohati on uue info omandamise ees lootusetu blokk.

Ullikesevõitu kunstnik Andersoni kehastuses näiteks keeldub teadvustamast, et tema tingimatult armastatud ja austatud heategijast emand on lootusetult haige. Ta ei lase diagnoosi endale ligi, ent pole seepärast ise diagnoosiga.

Lii Tedre roll on nii kohutavalt ja koletult ilus ja võimas, et sellest ei tohiks justkui rääkidagi. Et haldjaid mitte minema peletada. Isegi kirjutada ei saa, sest see ajab nutma. Osadus millegi väga suurega.

Tedre mängib Küüni täis Gladyse kadunud hiilgust, mis laguneva aju omavoli käes iseenda kõverpeegliks moondub. Ta näitab peenelt ja tundlikult haiguse progresseerumist. Äratab kõiki õigeid tundeid, mida saatusekaaslased ja nende omaksed just täpselt kogevadki: kaastunne ja imetlus, viha ja vastikus, ahastus ja tüdimus.

Kusjuures ärapööramise ähvardava läheduse sel hapral piiril on lisaks autori, lavastaja ja näitlejate põrutavale ühistööle eriti käega katsutavaks pööranud kunstnik Kristiina Münd.

Küüni sünni juures viibinud ruumimeister on tema tehnilisi võimalusi viimseni tundes saali tagurpidi keeranud. Eks pärnakale toimib see enam kui võõrsilt tulnule, kes ei teagi, mis pidi Küün tavaliselt on.

Teadjamad saavad teada, mis tunne on, kui uks on valel pool, lava ja istmed vahetuses. Tagurpidi on samal ajal nii veenev, et ei mäleta, kas, kus ja kuidas oli õigetpidi.

Või mis küll võis olla tühjaks põrganud pildiraamides siis, kui veel mäletati.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33