Ajakirjanduses on mõiste “hapukurgihooaeg” küllaltki halvustava tähendusega. Nii esimese iseseisvusaja lõpuaastate kui nõukogude aja kontekstis tähistab see perioodi, kui ajalehte kas pole või ei tohi midagi mõistlikku kirjutada ja tühjaks jääma kippuvale lehepinnale trükitakse juhiseid selle kohta, kuidas kurke hapendada.
Ajakirjandusega seotud teemasid kõrvale jättes on hapukurkide valmistamine aga tore ja traditsiooniline tegevus ning selle tulemus – hõrk, tugev ja kodune hapukurk – mõnus suvemeenutus, mida sügisel või jõuluajal põhitoidu kõrvale serveerida.
Põhjuse just nüüd hapukurgist kõnelda ei anna niivõrd uudistevaene aeg, mida august paratamatult aastast aastasse on, vaid homme Pärnumaal Tahkurannas toimuv esimene hapukurgifestival.
Esimene hapukurgifestival haakub vaikselt hoogu sisse saava romantilise rannatee kavaga, mis käivitudes seob 250 kilomeetri pikkuseks tervikuks Pärnumaa rannaalad, Kihnu saare ja ivake sisemaadki. Pelgalt majutus- ja toitlustusasutustest selle hea plaani teostamiseks ei piisa. Kui esimene hapukurgifestival, mille üks eesmärke on tutvustada rannarahva elu tervikuna, korda läheb, ja küll ta läheb, rikastub romantiline rannatee sisulisestki küljest. Samuti on selginemas Lottemaa teemapargi tulevik, selle mõtte teostumine Pärnu külje all Tahkurannas muutub järjest reaalsemaks ja siis saab sellestki romantilise rannatee osa.
Hea, et esimene hapukurgifestival toimub just taasiseseisvumispäeval, sest omal moel annab see signaali, et Eesti hapukurgihooaeg tähendab nüüd toredat toidutegemist, mitte Eesti Vabariigi vaikivat ajastut või nõukogudeaegset tsensuuri.