Audrus tehakse Eesti autotööstuse ajalugu

“Isegi Maybachil (Saksa luksusauto, toim) ei ole sellist!” ahhetas kõikenäinud saatejuht luuki kangutades.

Kui söör Clarkson leiaks aega, võiks ta läbi astuda Audru alevikust ja näidata maailmale Pärnumaa meeste leiutatud kergekaalulist maastikusõidukit, mis samuti mõeldud eeskätt tirgutajatele, aga ka näiteks marjulistele.

Elamus on autofanaatikule siingi garanteeritud, sest elektroautomaatikuks õppinud Toivo Kaldoja ja Tomski sõjatehases lukksepa ja kõrgema kategooria treiali ametit pidanud Vladimir Koroljovi imemasinaga võrdväärset ei olevat autorite andmeil kusagil maailmas.

Esimene väljalase

Toivol ja Vladimiril on kindel plaan hakata maastikumasinaid tootma. Selle eesmärgi nimel on nad kaks aastat sõidukit arendanud, loonud osaühingu, osalenud konkursil “Ettevõtlik pärnakas” ja uurinud toetusvõimalusi ettevõtluse arendamise sihtasutusest.

Meestel on valminud kaks prototüüpi ja töös on kolmas masin, millest loodetakse esimest müügikõlblikku versiooni.

Nende keskkonnasõbraliku sõiduriista lugu algas proosaliselt: mehed tahtsid rabasse jõhvikale minna. Läksidki, aga kolm–neli kilomeetrit vetruvas samblamassis müttamist võttis kiiresti keele vestile.

“Siis ütles Vladimir, et davai, teeme sellise masina, millega kannataks pehme peal sõita. Nii me ta valmis tegimegi,” resümeerib Toivo epohhiloova momendi.

Esimene masin töötas kondiauruga nagu jalgratas või laste mänguauto. Liikuma läks 1,3 meetrit lai ja veidi üle kahe meetri pikk sõiduk pedaale sõtkudes.

Kuigi sõiduvahend vastas põhiootustele – oli kerge ja liikus hästi, ei jäänud Vladimir ega Toivo sellega päris rahule.

Nurinaks andis põhjust asjaolu, et jalgade ja pedaalide vaheline nurk tuli ebamugav ja sõiduasend väsitas jalad ära. “Noored poisid kihutasid mööda õue, neile hirmsasti meeldis, aga meid võttis paarikilomeetrine sõit võhmale,” meenutab Toivo.

… ja teine väljalase

Mehed võtsid liikuri koost lahti ja asusid innukalt uut ehitama, sest raba rabaks, masinat vajati Vladimiri talvisteks kalalkäikudekski.

Jalavaeva säästmiseks pandi teine masin muruniitja mootori jõul käima.

“Kui ka see masin valmis sai, mõtlesime küll, et oleme maru hea idee peale tulnud,” pajatab Toivo, uhkusenoot hääles.

Pehmel lumel vurab sõiduk sedavõrd sujuvalt ja õrnalt, otsekui oleks sel suusad all.

“Kõik teised maastikumasinad künnavad end läbi lume. Meie sõidukile ei ole lume paksus üldse oluline, sest ta sõidab peaaegu lume peal,” seletab Toivo.

Gabariidid on sõidukil samad mis eelkäijal ja kaalu ainult 100 kilo.

Olgugi et mootoriga maastikuauto versioon kukkus kõvasti etem välja, ei ole autorid sellega üdini rahul: masin olevat liialt keeruline!

“Peab olema spetsialist, et sellega toime tulla,” kritiseerib Toivo oma kätetööd.

Nüüd nokitseb tandem juba kolmanda prototüübi kallal, millele tulevad külge poritiivad ja ette tuuleklaas, mille taga on jääaugu kõrval hea tuulevarjus istuda. Kala- või marjasaagi tarbeks mõeldud plastkasti sõiduki ninas vahetab välja alumiiniumkast.

Masina kaal peaks kaubandusliku välimuse korralgi jääma 100 kilo kanti.

Samuti uueneb sõiduki jõuülekanne: Bricks & Strattoni niidukimootorilt rihmülekandega variaatori vahetab välja hüdraulikaseade, kuhu sobiva pumba ja mootorid Vladimir ja Toivo otse loomulikult ise valmis teevad. Hüdraulika tagab väiksema kaalu puhul neljarattaveo, mis omakorda kindlustab masinale suurema läbivusvõime ja töökindluse.

Eesmärk on meestel ambitsioonikas: valmistada kergekaaluline maastikumasin, mis kõigist omasugustest kardinaalselt erineb ja millega kannatab sõita vette ja veest jääle.

Pärnu lahel või Peipsi järvel jääprao taha või õrnale jääle sattunud kalameestel ei tarvitse teha muud, kui hiivata end sadulasse, tõmmata liikur käima, anda õrnalt gaasi ja liikuda üle jääprao maismaa suunas.

“Isegi 100 meetrit vees sellega läbi sõita ei ole mingi probleem,” väidab Toivo.

Mehed on arutanud, et võib-olla peaks masinale aku pealt töötavad LED-esituled panema.

“Et kui pimeda peale jääd, saab sõidurada valgustada,” põhjendab Toivo.

Kuna aga uus sõiduk eksisteerib praegu veel joonistel ja tööjärgus detailides, kirjeldame edaspidi olemasolevat masinat.

Ei tee samblalegi liiga

Kui mootor välja jätta, on liikur otsast lõpuni Toivo ja Vladimiri kätetöö.

Jääpealses vees liigub see edasi kolm–neli kilomeetrit tunnis, maastikul võtab välja 25–30 kilomeetrit tunnis.

Paaki mahub törts alla liitri bensiini, merele minnes võtab Vladimir pudelis teise liitri varuks kaasa.

Masin on mõeldud ainult jääl või maastikul liikumiseks, toonitab Toivo ja lisab, et autoregistris seda arvele võtma ei pea.

Mootor, mis tõmmatakse käima käsistarteriga, paikneb tagumiste rehvide vahel.

Kiirust saab lisada jalgadega suurele pedaalile surudes, mis juhib variaatorit, ja gaasi anda paremalt lenkstangilt, kus on mootori seiskamise nuppki. Vasema juhtraua küljes on ketaspiduri hoob.

Pööramiseks liigutatakse keskliigendiga raamil lenkstange edasi-tagasi.

Toivo töökojas on isevärki masinat uudistanud (kala)mehed lähemalt ja kaugemalt ja kõik, kes korra sõitu proovinud, ihkavad ökonoomset ratsut omalegi.

“Masina suur pluss kõigi teistega võrreldes on see, et maastikul sõitmisel ei kahjusta ta pinnast. Tema surve maapinnale on nii väike, mingi mõnikümmend grammi ruutsentimeetri peale. Sõidab üle sambla, kallutab seda natuke ja ongi kõik,” toob Toivo välja ühe plussi teise järel.

Adrenaliinisõite, peadpööritavaid kihutamisi ega porilendu seega loota ei maksa, küll aga loodussõbralikke marjulkäike ja turvalist veeremist õrnal merejääl.

Rehvid tehakse ise

Algse kalkulatsiooni järgi tuleb masina müügihinnaks 2500 eurot (lisandub käibemaks).

“Me tahaksime laias laastus sellise hinna juurde jäädagi,” loodab Toivo.

Potentsiaalsed ostjad koputavad uksele, aga mehed ei julge lubada, millal nad esimese müügikõlbliku masinaga maha saavad. Kui tahta korralikku asja teha, ei saa uisapäisa rapsida.

Enim ajugümnastikat ja aega on kulunud õigete rehvide leidmisele. Praegusel masinal on all veoauto õhukummidest valmistatud rehvid, millel velgedeks plekist koerasöögikausid ja välimise kihi protektoriks kinnitatud kiilrihmad.

Päris masina rehvid tulevad olemasolevatest suuremad.

Sobiva rehvi otsinguil on Toivo tuulanud internetis ja rääkinud vahetult tootjatega, tõdedes, et tema masinale vajalikus mõõdus rehve ei ole kusagil tootmises.

“Meil on kerge masin ja rehv peab olema hästi pehme, kus õhusurve on peaaegu nagu õhupallil,” teatab Toivo.

Kontakti on võetud Vene ja Valgevene rehvitehastega, aga nendele on Pärnumaa meeste koguselt tagasihoidlik tellimus tootmise alustamiseks väike.

Poolas Stomili rehvitehases käis Toivo koguni kolm korda maad kuulamas.

“Esimesel korral leppisime kokku, et ostame neilt rehvide tootmiseks materjali. Teine kord pakkusin, et äkki nad ikkagi teevad rehvid valmis. Direktorite ja inseneridega istusime koos, aga päeva lõpuks ütlesid nad ikkagi “ei”. Tellimus on väike, rehvi omahind tuleb liiga kõrge,” lausub Toivo.

Kolmandal korral läksid Toivo ja Vladimir Poola koos, sedakorda tutvuma rehvi tootmisprotsessiga. Nüüd ongi asjaolud sealmaal, et mehed hakkavad oma masinale ise rehve tegema.

“Siin ei ole muud keerulist, kui tuleb konstrueerida trummel rehvi koostamiseks ja vulkaniseerimisvorm küpsetamiseks. Nuputamist on, aga Stomiliga on meil kokkulepe info ja materjalide saamiseks. Selle töö tulemusena tahame luua sõiduki, mis rahuldaks nii meid kui tulevasi kasutajaid,” avaldab Toivo.