Pöialpoiste jõulumuinasjutt kannab esteetilisi väärtusi

, Pöialpoisi lasteaia vanemõpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Igal aastal esimese advendihommiku tähistamisega saab Pärnu Pöialpoisi lasteaias alguse jõulumuinasjutt. Esmaspäeva hommikul, laste saabudes on lasteaed muutunud muinasjutumaaks. Igal aastal pisut isemoodi, kuid kindlasti on enamiku majast vallutanud päkapikud.

Need vahvad päkapikud on ühed toimekad ja vallatust täis tegelased, kes kevadel, suvel ja sügisel on hoopis teistsugustes riietes ja siis kutsume neid pöialpoisteks. Jõuluaja saabudes on neil üleöö seljas punane kuub ja peas tutiga müts. Sellised imed võivadki juhtuda ühes muinasjutus.

Sel aastal on päkapikkudele seltsilisteks karumõmmid ja lumememmed. Lumememmesid on meie majas kohe hästi palju ja eks ikka sellepärast, et lumi lõpuks lasteni jõuaks. Lumememmedel on labidadki kaasas, esialgu on need siiski teadetetahvlitena kasutusel. On ka jõuluvana, kes oma lastele muinasjuttu loeb, ja maja, mille kolmel korrusel käib vilgas tegevus, välja arvatud pööningutoas, kus keegi pidevalt põõnutab. Aga ehk ärkab temagi varsti.

Igal aastal on lasteaias jõuluteemaline luulesein. Kui keegi pole sobivat luuletust veel endale leidnud, võib sinna pilgu heita. Seintel ripuvad laste meisterdatud kuused, lumememmed ja lumehelbed, on taas- ja korduvkasutust nagu lasteaias ikka.

Jõulumuinasjutt on sageli oma rühmaõpetajate nägu, sest laste jalutuskäigud koos õpetajatega jõulumuinasjutu radadel on fantaasiarikkad ja südamlikud. Mida kõike on võimalik korduvatel vaatlustel üheskoos uurida, otsida ja avastada. Neid vahvaid ja põnevaid lugusid teavad väikesed pöialpoisid ise kõige paremini.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles