Mille jaoks me vajame traditsioone? Mis jääb kõige enam lapsepõlvest meelde? Mida meenutame soojusega südames ja mis annab jõudu elus edasi liikuda, naeratada ja jagada seda soojust ja rõõmu meie lastele?
Traditsioonid toovad meid üksteisele lähemale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomulikult on need kõige erksamad, emotsionaalsemad hetked, mida meenutades tulevad naeratus näole ja õnnepisarad silma. Ja just selleks, et neid südantsoojendavaid meenutusi oleks rohkem, sai ellu viidud MTÜ Engelose kirjutatud projekt „Eestimaa tegevajaloost“. Projekt sai ellu viidud kahes osas: suvel ja talvel. Selle esimeses osas tutvustati lastele ja täiskasvanutele eesti, udmurdi ja vene rahvustraditsioone. Talvise projekti raames keskenduti eesti rahva traditsioonidele.
Detsembris külastas Pärnu Vene gümnaasiumi kümme 8–12aastast õpilast koos õppenõustamiskeskuse psühholoogi Natalja Ivanova ja koolisotsiaalnõustaja Kristina Ehvärtiga Pärnu kunstikooli. Kunstikooli direktor Kristel Kallau korraldas huvitava ekskursiooni, tutvustades lastele põnevaid detaile hoone ajaloost. Pärast seda võtsid lapsed osa töötoast, kus naeru ja elevust tulvil jutu saatel valmisid värvikirevad lõnganukud.
Pärast kunstikooli külastust suundus kogu seltskond pidulikule lõunasöögile pitsarestorani, kus lapsed said teiste söökide hulgas maitsta pitsat, mille üllatustpakkuvad komponendid – verivorstid, kõrvits, hapukapsas ja isegi pohlamoos – viisid jutu jõulutraditsioonidele. Millised on Eesti jõulukombed? Millised road seostuvad eestlastel alati jõuludega? Millised esemed, kaunistused ja detailid on jõulude lahutamatu osa? Kas ja kui oluline on koos lähedastega lauas veedetud aeg?
Lapsed nõustusid, et hetked, kui kogu pere tuleb kokku, et einestada koos, peidab endas palju enamat kui pelgalt söömist. See on võimalus vestelda, vahetada muljeid ja mõtteid, see on koht, kus näed teisi hoopis teises valguses: tavaliselt tõsine isa ja kogu aeg toimetav ema, kes võtavad aega enda jaoks, naeravad ja teevad nalja; vanaema, kes räägib oma lapsepõlvest; täiskasvanud täditütar, kes, nagu tuleb välja, oli ka kunagi kohmakas teismeline, kellel üldse ei läinud hästi keemias. Tekib ühtsuse tunne, teid ümbritseb eriline, sõbralik atmösfäär, hea energia.
Nii jagasid lapsed ka meie peolauas rõõmsalt oma emotsioone. Siit ja sealt oli kuulda lauseid, mis väljendasid ülimat rahulolu: „Nii äge ekskursioon! Millal me seda kordame?“, „Appi! Pitsa on nii maitsev, ma sõin end lõhki, aga ikkagi tahaks veel!“, „See on mu elu parim päev!“.
Pidulikud traditsioonid ja kombed on väga tähtsad, eriti laste jaoks, olgu selleks iga-aastased suursugused suguvõsa kokkutulekud, laisal laupäevahommikul ema tehtud pannkookide söömine või mõni muu, ainult teie perele omane rituaal. Sest just siis on pisikestel inimestel võimalus talletada mällu pilte, mis jäävad neid saatma kogu eluks, tuletades meelde, et nad on tähtsad, nad on armastatud. Võib-olla saavad need pärandatud oma lastelegi. Ja sealt edasi jätkub vahva jada, millest kunagi kujuneb ehk välja mitmesaja aasta vanune ühe pere traditsioon.
Ettevõtmist toetasid Pärnu linnavalitsus ja Vene gümnaasium.