Olen alati suhtunud skeptiliselt filmide ja arvutimängude soundtrack’idesse kui eraldi plaatidesse. Olenevalt žanrist on enamik heliribasid nii või naa kas pehmete soulilugude ja ballaadide või John Williamsi stiilis klassikalise muusika kogumikud. Vahel harva satub filmi kogumikule mõne parajasti promo vajava artisti originaallugu, mis on seal põhiliselt selleks, et vananevale lauljale comeback’i tõotada või noore popikooni norgu vajunud müüginumbreid turgutada.