Kommentaar: Jõumängud Alakurttist Mariupolini

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukraina kannab kaotusi, kuid võitleb Venemaa algatatud sõjas vapralt edasi oma terviklikkuse nimel.
Ukraina kannab kaotusi, kuid võitleb Venemaa algatatud sõjas vapralt edasi oma terviklikkuse nimel. Foto: Reuters

Nädal tagasi, kui Soome välisminister Erkki Tuomioja pani avalikult kahtluse alla vajaduse luua Euroopa ühine infokanal võitlemaks Venemaa paduvaledega, maandus Alakurtti-nimelises paigas Barentsi mere ääres, mis 1917–1944 kuulus Soomele, Vene sõjavägi ja 20 aastat tühjana seisnud baas avati uuesti.

See oli teine valus käik Soomele pärast seda, kui 25. märtsil 2010 kuulutati Viiburi linn – samuti Venemaa käes aastast 1944 – Võborgi nime all Venemaa sõjakuulsuse linnaks. Arvult 26., ent ainus linn, mis asub teise maailmasõja käigus vallutatud alal. Sisuliselt tähendas see soomlaste lüüasaamise omapärast jäädvustamist. Vastavale dekreedile kirjutas alla president Dmitri Medvedev, ent kõik teavad: oli Gruusia sõja järgne aeg ja Kremlil oli võimalus maha rahuneda ning anda märku, et see sõda jääb viimaseks.

Praegu – pärast Krimmi ja Ida-Ukrainat – võib kindlalt väita, et jultumus Võborgiga kajastas valmistumist nüüdseteks toiminguteks. Lisan veel kaks fakti: Põhja-Jäämere piirkonna hõivamine 200meremiilise territoriaalvete õiguse kuulutamisega algas novembris 2001 ja sama piirkonna militariseerimine kuulutati välja 19. septembril 2008 ehk kohe pärast Gruusia sõja lõppu. Enne Alakurtti baasi taasavamist avati mullu novembris kaks baasi Tšukotkal ehk USA nina all.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles