Galerii: Mai lasteaia lapsed käisid külas kodumaa kaitsjatel

, Pärnu Mai lasteaia vanemõpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti Vabariigi 97. aasta sünnipäeva eel kutsus kaitseväe toetuse väejuhatus mudilasi Eametsa külla, väärtustamaks lastes kodumaad, vabadust ja ühtekuuluvustunnet.

Pärnu Mai lasteaia 3., 6. ja 9. rühma mudilased avardasid Eametsas silmaringi. Lapsed tutvusid sõdurite tegemistega ning elukorraldusega nii staabis kui metsas.

Saabumisel tervitas meid veebel Janno Orm, kes andis ülevaate korralduslikust poolest. Laste päeva tegid huvitavaks ning ohutuse tagasid paljud sõjaväelased ja politseinikud.

Kõigepealt suundusime kaitseväe autode juurde, kus ootasid meid ees veeblid Marko Kaupmees ja Raido Ruus, kes tutvustasid lastele erinevaid masinaid. Lastel oli võimalik tutvuda paljude autodega. Üks kaitseväe auto oli sõdurite trantsportimiseks, millel taga ka haagis varustuse vedamiseks.

Huvitav oli tutvuda ka sellise sõidukiga, millega veeti ilmatuma suurt veetünni, mida kutsuti Kögeliks. Põnev selle asja juures oli see, et veetünn oli köetav. Autod olid väga kõrged, kuid tugevad sõjaväelased tõstsid kõik 45 last raskusteta ükshaaval autodesse. Väiksemate autode uudistamisega tulid  lapsed ise toime. Mudilased ootasid rahulikult järjekorras, sest sõjaväelise kodukorra ning distsipliini hõng jõudis ilmselt ka nendeni.

Eemal telgi ees sammumas nägime ühte sõdurit, kel pikk püss õlal. See oli veebel Raimo Tomson. Tema tutvustas meile sõdurite välielamist. Lapsed nägid nöörile tõmmatud presentkatet ehk ühele sõdurile mõeldud telki. Üks laps arvas, et see on sõjamehe maja. Selle kõrval asus suurem telk, kuhu mahtus ööbima 20 sõdurit.

Lastele näitamiseks oli pool telgi katust kaetud talvise kaitsekattega, pool suvise kattega. Sõjaväelane rääkis mudilastele, et sõdurid on korrektsed ja täpsed, kõik käib joone pealt, kuid suvine kaitsevõrk immiteeritud lehtedega tuleb peale panna „lohakalt“. Telgis oli kuumaks köetud ahi, mis võimaldab telkida ka 30kraadises pakases. Kui sõdurid lähevad magama, siis koostatakse valvegraafik, iga sõdur valvab öösel pool tundi.

Lapsed arvasid, et tuleb ahju valvata tule kustumise eest. Veebel ütles, et see on ka oluline, kuid veel olulisem on kaaslaste eest hoolitsemine. Ei tohi lasta sõduril vastu ahju minna ja tuleb jälgida, et säde ei süütaks telki. Ühtekuuluvustunne on ülioluline, see tekitas lastes aukartust. Veebel Tomson oli lahkelt nõus laste küsimustele vastama. Suureks üllatuseks tundsid nad huvi, kuidas on tehtud suvine kaitsevõrk ning kuidas sinna nii palju lehti peale pandi.

Olnud juba mõnda aega õues, suundusime siseruumidesse, kus pakuti lastele sooja teed. Seejärel läksime tutvuma sõduri riide- ja lahingvarustusega. Meid võttis vastu veebel Peeter Juurik. Veebel ei andnud ühtegi valmisvastust, ta esitas küsimused nii, et lapsed pidid oma peaga mõtlema.

Tutvustades ühele sõdurile mõeldud riideid pidid lapsed vaatluse põhjal arvama, milline neist on talvekaitseriietus, mida kanda külmaga, mida soojaga, mida panna selga piduliku sündmuse puhul.

Lapsed põhjendasid arukalt oma vastuseid. Lapsed pidasid sõduririideid mugavateks. Sõdur näitas lastele rakmeid, mida kantakse lühemal rännakul. Vaadates lähemalt rakmete küljes olevate paunade sisu, oli see uskumatu, mis sinna mahtus. Seal oli toidupakk kolmeks toidukorraks, pliit, pott, pann, nuga, kahvel, lusikas, lisaks terav nuga, millega võis isegi puid langetada. Märkmik, pliiats, tikud – need olid kilekottidesse pakitud, lapsed pidi aru saama, miks.

Esimese hooga seda välja ei mõeldudki, suunavate küsimuste abil sai selgeks, et kilekott kaitseb niiskuse eest. Märja tikuga lõket ei süüta. Loetelu läks edasi- teip, kompass, nöörid, plastmassist käerauad, binokkel, helkurvest, labidas ja esmaabikott. Konksuga kummid ja present tulid lastele eelnevalt nähtud sõduri üksiktelgist tuttavatena ette.

Nalja sai maskeerimisvärvidega, lapsed arvasid, et see on meigikomplekt. Oli veel üks tähtis asi – „puutumatu tagavara“. Seda ei tohtinud kasutada enne, kui viimane häda käes. Kotikeses olid sokid, supp, tee ja kakao, millega hädaolukorras elab üle 24 tundi ehk ühe ööpäeva.

Kas saigi nüüd kõik üles loetud. See oli õpetlik lugu lastele läbi näitlikustamise. Kõik need eluks olulised asjad oli võimalik  mahutada silmaga vaadates päris väikestesse paunadesse ainult väga korraliku pakkimise tulemusena. Mõtlesime lastega, et prooviks kevadisel matkal olla sama tublid pakkijad.  Kui nägime suurt seljakotti, mis on mõeldud pikemaks rännakuks ja kaalus umbes 50 kilo, siis läksid nii lastel, kui õpetajatel silmad pärani. See loetelu asjadest, mis kotis oli, võtaks enda alla terve lehekülje. Igal lapsel oli võimalus kotti tõsta. Seegi oli väga huvitav ja hariv etteaste nii suurtele, kui väikestele.

Edasi kohtusime veebel Tarmo Mihhotiniga, kes kutsus lapsi üles arvama, millega tegu. Lapsed ütlesid, et näevad telefoni ja raadiosaatjaid. Olime jõudnud kohta, kus tutvustati side- ja käsiraadiojaamasid ning traatsidet sõdurite vaheliseks suhtlemiseks.

Välitelefon peab vastu niiskusele ning kannatab välja mõne müksugi, olles ikka töökorras. Koos seersant Aili Põldsaarega said lapsed võimaluse ise omavahel tutvustatud vahenditega sidet pidada. Mudilased tõdesid, et kuuldavus oli selge. Jälgisime laste omavahelist suhtlemisoskust ja saime teada, et mõnel lapsel puudub kogemus telefoniga rääkida.

Võite arvata, milline õhin tekkis lastes nähes suurt kahurit. Jõudsime kohta, kus vanemveebel Kaido Reinas rääkis lastele erinevatest relvadest. Need nimetused olid lastele tuttavad – püstol ja automaat. Sõdur matkis heli, kui lastakse püstolist ja automaadist. Meie lasteaia lapsed on õppinud helide kuulamise juures teatud termineid. Leidsime ühiselt, et laskudest üks oli pidev ja teine katkendlik heli.

Sõdur rääkis relvastusest edasi. Kui seda kõige suuremat kahurit sai ühest kohast teise viia ainult autoga, siis oli üllatus, et rasket tankitõrje granaadiheitjat ja kuulipildujat tuli sõduritel ise kanda. Käsirelvad olid isegi rasked, kuni 7 kilo võis üks püss kaaluda. Veebel näitas lastele üht vanemat vintpüssi. Saime teada, et selliseid relvi kasutatati filmis „Tuulepealne maa“, mida praegu on võimalik ka televiisorist igal nädalal vaadata.

Küsisime lastelt, et mida uut nad teada said. Üks poiss ütles väga asjalikult: „Ma sain teada, et ühel relval on teistsugune sihik, arvasin, et on ainult rist“.

Suundusime jälle õue. Ees ootasid meid nüüd politseinikud Rainer Sosi, Romek Oksa ja Rivo Silt. Kaasa oli toodud patrullauto, mille peal oli mootorsaan ning kummipaadiga merepäästeauto. Iga laps sai istuda mootorsaanile, sõuda kummipaadiga ja vedada ennast naasklite abil kelguga. Piirivalvurid kasutavad kelku jääst läbivajunutele appitõttamiseks. Väiksesed mudilased said kinnitust ohtudest jääl. Samuti said lapsed katsuda päästeülikonda, näha päästerõngast ning proovida selga päästeveste.  Kogu varustus oli selleks, et veelt ja jäält hädalisi aidata. Seni on lastel olnud ettekujutus, et politseinikud ajavad ainult pätte taga. Läbi selliste ürituste aga saamegi nendeni tuua olulise arusaama korrakaitsjate tööst – abistada ja  kaitsta kodanike elu, tervist, au ning väärikust.

Lõpetuseks tehti kõikidele lastele üllatus. Laste ohutust tagades lasti õhku kaks raketti, mida sõjaväelased kutsuvad säratuleks oma heleda leegi pärast. Neid kasutatakse teavitamaks ohtu sattumisest. Lisaks tutvustati laste seas suurt põnevust tekitanud vahendit, mis ajas palju tossu välja.

Lapsed said teada, et sellist suitsusignaali saab kasutada ka jääl ja veepeal. Tossav plekkpurk jääb kindlalt veepinnale hulpima.

Lapsed olid väsinud kuid rõõmsad nähtust ning kindlasti ka mõnest uuest tarkuseterast. Igaüks  sai lahkudes kingituseks väikese šokolaadi, millel nimetuseks Eesti jõud.

Tänutäheks lugesid lapsed vahva salmi korraldajatele:

„Eesti lipp on sini-must-valge,

nagu merevägi,

nagu maavägi

ja nagu õhuvägi.“

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles