Koonga valla Kurese küla asub pärandmaastikul, seal leidub muistseid linnuse- ja kalmekohti, lookleb ligi 30 kilomeetrit paekiviaedu. Omaaegseid talukohti tähistavad paekivist tahutud rõngaga sügavad kaevud. Foto: Henn Soodla

See idüll ümbritseb seda, keda tee toob Pärnumaa ühte arhailisemasse külla Kuresele, mille esivanemad asustasid teadaolevalt rohkem kui kolm tuhat aastat tagasi. Viimased 35 aastat on see Koonga valla küla olnud elaniketa, võimust on võtnud võsa ja tüvekad lehispuud suruvad ennast rajatiste müüridele ning kallutavad kiviaedu.

Samal teemal: Arheoloog Mati Mandel huvitub enim kalmete loost Rätsepa peretütrele kangastub noorusaeg

Ometi võib siin, kunagise mere astangulisel kaldal korallrahust kujunenud paepangal kogeda, kui salapärane on maanurk Pärnust poolesaja kilomeetri kaugusel Kurese maastikukaitsealal. Külas, mida läbis Tallinnast algav ja Soontaganale viiv muistne kaubatee ja mille elanikud olid põlvi jõukad, kuni küüditamine ja kollektiviseerimine paiga lõplikult räsis.

Neli mäge mere kaldal

Tasapisi saab Kurese pale nägusam. Nii nagu selle omapärase küla fanaatik, looduskaitsja Urmas Vahur jõuab pealetrügivat kadastikku raiuda ja tema neljajalgsed oaõiekirjud abilised, kahe osaühingu suvekarja antud mullikad niite nähtavaks närida.

“Siin on tunne, nagu oleksid kadakasel saarel,” ütleb teejuht Urmas Vahur ja hoiatab, et rästikutele on see kodune koht, seepärast vaadaku ma, kuhu astun.

Silman lapsepõlvekarjamaalt tuttavaid pääsusilmi ja kassikäppi, nurmenukud löövad lõhnaga üle mis tahes parfüümist. Tuul sakutab hõlmu – oleme jõudnud 37,5 meetri kõrgusele üle merepinna Salumäele. Kaugel ajal siin lainetanud Antsülusjärves ja Litoriinameres oli Salumägi saar. Selle nõlvalt valgub vesi küla peatänavale kokku, saab tuge allikast ja hoiab Piisu tee aasta läbi niiske.

Neli tuhat aastat tagasi taganenud mere kunagisest lähedusest annab aimu ennast päikesevalguse eest varjav pruun raunjalg. Seda üliharuldast taime näevad minu silmad esimest korda ja paekivide vahele nagu seinale kinnitunud häbeliku kaunitari lähemaks uurimiseks põlvitan kadunud talu kaevu servale.

Pakamägi on Salumäest ligi viis meetrit madalam, aga ümbrusele avaneb siit miljardivaade. Mere põhja, mille aastatuhanded on mähkinud toon-toonis rohelisse madalasse metsaloori.

Läinud sajandi alguses Pakamäelt põllukive tõstnud talumehed sattusid inimluudele. Arheoloogid arvavad keraamikaleidude järgi, et need on vähemalt kaks-kolm tuhat aastat vanad. Aga nüüd on neil lahendada uus mõistatus: võsast lagedaks raiutud mäe laelt paistab välja vall, millega on piiratud ligi 25x30 meetri suurust õue. Mis see on? Kas eellinnus, Soontagana linnusevanema talu või üliku maja, milles leidis vaenlase tulles kaitset külarahvaski?

Mageveelise Antsülusjärve murrutuskallas ehk Koeramäe nõlv laskub kümmekond meetrit allapoole kahe järsu astanguna ja on rahvasuus nime saanud lamavat koera meenutava kuju järgi. Piki astangu serva lähevad kunagine põllupiir ja jalgtee, millele miskipärast ükski puu kasvama pole hakanud.

Kurese Munamägi, sarapuupõõsastesse kasvanud paekühm pole võrreldav Haanjamaa nimekaimuga. Aga Pärnumaa Munamäel võimutseb poopuu ehk saksa pihlakas, mis on paesel pinnal üsna tavaline looduslik puuliik.

Vanatühja sõrajälg

Karjateed ja külatänavaid palistavad tumerohelisse samblasse mähkunud kiviaiad. Kui mõni pealmine paelahmakas teistpidi keerata, paistab see heleda võõrkehana nagu kõht ülespoole ujuv lest.

Paas ehk Kurese dolomiit andis leiva lauale ja tõi taludesse jõukuse. Kohalik maavara paljastub koredate pankadena, teadja teejuht viib meid tsaariaegse karjääri servale ja seletab, kuidas üle talitee läksid paevoorid ning et Kurese dolomiidist on üles laotud ümberkaudsed kirikud ja mõisad.

“Mihkli mõisnik sõitnud ükskord siit läbi, näinud, et taludel on klaasitud aknad ees, ja arvanud, et need matsid elavad liiga jõukalt, vaja on makse tõsta,” räägib Urmas Vahur rahvasuust kuuldust.

Muistse jutu järgi tormanud Vanapagangi suure hirmuga Avaste sooserva külast läbi, kui ta oli Matsalus pesu pesevad naised nii vihale ajanud, et need teda pesukurikatega kolkima tulid. Ega oma naha päästjal olnud aega jalge ette vaadata, nüüd on Koeramäel suures kivis Vanatühja enda sõrajälg sees.

Need, kes Vanatühjaga suhteid arendada ei taha, võivad ohvrianni teha Pärnumaa teadaolevalt vanimale, esimesest aastatuhandest enne Kristust pärit kolmelohulisele kultusekivile. Lai mürakas sätendab ülesleidjate käepärasemast annist – kuldsetest ja hõbedastest müntidest.

Seisma jäänud aeg

Eesti ühes paremini säilinud sumbkülas Kurese maastikukaitsealal seisatub aeg erilises auras. See on mõjuväli, mis süveneb rohtunud võlvkeldrite ja 19 talu asemel või kaevusuul olles, aga veelgi rohkem võtab võimust kalmeväljal jalutades.

Ajaloolane Eduard Rajari arvab, et Kurese omapära ja tähtsust tuleks rohkem teadvustada.

“Kui looduskaitse ja muinsuskaitse õnnestuks siduda, oleks see parim tegu küla heaks, praegu on nii, et kuni kohapeal inimene ise ei kaitse seda unikaalset küla, seadused üksi ei kaitse,” seletab Rajari. Lisades, et heal juhul võinuks nii rikkasse külla linn tekkida, sest sealtkaudu läks uhke kaubatee Lihula pealt Tallinna peale.

“Minu arvates peaks Kurese kindlasti olema muinsuskaitsealune küla, sest seal leidub hulk muistseid objekte ja põnev on küla areng läbi ajaloolise aja,” kinnitab arheoloog Mati Mandel.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: