Rätsepa talu peretütar Helmi, üks neljast lapsest, ütleb, et Kurese oli sõbralik küla. Neli maja – Matso, Mardi, Uue-Antsu ja Uuetoa – olid aga nii üksteise ligi, et raske oli vahet teha, kust ühe maa algas või teise oma lõppes. Aga riidu ei kistud ja suuremad tööd tehti talgukorras ning kui suvel teised kaevud ära kuivasid, käidi Ansijaani kaevust vett ammutamas.

Samal teemal: Arheoloog Mati Mandel huvitub enim kalmete loost Töökas käsi aitab avada Soontagana maalinna võsastunud värava

Kui pidu peeti, mängis Jaagu Oskar kannelt ja Tõnise Mihkel tõmbas lõõtsa. Külamehed kogunesid õhtul Matsule kaarte taguma, seal oli suurem elamine.

Kuresel jahvatas kaks tuuleveskit, Matsu ja Saueaugu, ja tööd jätkus mõlemale. Ümberkaudsete külade inimesedki sõitsid sinna veskile ja pidid mõnikord kaua oma järge ootama.

Turjakamad kureselased, keda ümbruskonnas käklasteks hüüti, murdsid suvel paasi ja üle küla kaikus Ansijaanilt sepahaamri kolkse.

“Igaühel oli omaette elamine, sügisel käidi Mihkli laadal noorloomi müümas ja sellest saadi raha. Ükskord käisin isaga Haapsalu turul seapõrsaid müümas, sest tahtsin linna näha, mahtusime vankrile ilusti kahekesi ära,” meenutab Helmi Treiblut.

Kurese laste koolitee viis otse läbi koplite Kõima mõisa. “Ühe kopli jooksime, teise kõndisime nii kooli minnes kui koju tulles, need, kelle karjamaadest üle käisime, tegid aiast üleastumiseks trepid,” jõuab jutt kooliaega, mis külalapsed toidumoonaga nädalaks internaati surus.

Saksa ajal 1943. aastal kosis Mihkli külast pärit August Treiblut neiu Helmi Lauriti ja viis Kureselt minema. Helmi üks vend oli sõjas, teine põgenes hiljem kolhoosi eest teise kanti. Õest on aga meeles see, kuidas ta ülekuulamisel läbipekstuna vanematekoju naasis. Rätsepal ei olnud ju midagi rääkida metsavend Hirmus Antsust (pärisnimi Hans Kaljurand). Küll aga viisid 1949. aasta märtsiküüditajad tühjaks Uue-Rõika, Jaagu, Uue-Antsu ja Uuetoa talu, mille pererahvas sai sundsõidu Siberisse.

“Käisin mõne aasta eest Kuresel, leidsin meie sealauda seina aknaga, seal olen lapsena maganud, kui pidin valvama, et emis põrsaid ära ei magaks …” värahtab jutukaaslase hääl. “Väga kahju oli seal näha seda umbekasvamist, varemeid. Küll oleks tahtnud näha, et seal on elu. Neli tuhat aastat on seal elu olnud, nüüd – ei ole. Valus mõelda.”

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: