Endlas laupäeval esietendunud “Kangelane” on kui kooli ajalootund, kuid lavastus pole stiililt marurahvuslik. Kangelasena näidatakse suvalist noort mees, kes kisti sõtta juhuslikult, mitte omal süül ega tahtel.

Kui mingis mõttes ja mingil määral võiks või saaks praegusel ajal täheldada siin riigis vabadusvõi(s)tluse või vastu(panu)liikumise ilminguid, on igasugused selleteemalised avalduses nii teatri- kui muus vormis “võitlejatele” igatahes abiks. Kas või näiteks endistele, olevatele või tulevatele vabadusvõitlejatele, kellel kevadine venelaste ja Vene riigi räme pealetung Tallinnas ohulambi süütas.

Hea teater aga ei näita näpuga ega tee sülge pritsides propagandat, kui see just teatrikunstiloomes taotluseks pole olnud. Küll saab kunsti vahenditega efektiivselt meelsust hoida ja toita ning ses suhtes tundub mulle, et kuigi Kivastiku-Komissarovi eepilist laadi “Kangelane” ei ole ilmselgelt sel põhjusel loodud, on selles paras annus nii silma kui kõrva ja nende kaudu muid organeid puudutavaid allusioone ja hüüumärke olulise “sisemise sideme” tekkeks. See on selle lavastuse lisaväärtus.

Soomepoiste seikluslik kulgemine

Kuigi ma ei ole nõus Tiit Paluga, kes mahukas ja igati kontekstisiseselt infoküllases kavaraamatus pakub, et tegemist on Kivastiku kõige parema näidendiga, pole tekst siiski lihtsalt triviaalne või sentimentaalne sõjasangarluse kujutamine. Soomepoisteks saamine ja nende kulgemine Teises maailmasõjas on antud edasi lihtsa, seiklusliku, põhikooli ajalootunnile omase, ilmselt ka võimalikult objektiivse narratiiviga.

Võib-olla pidas Palu silmas seda, et ühest nüansist sõjas on Kivastik kirjutanud näidendi, mis vastab oma ülesehituselt tavapärasele loo jutustamisele. Aga jah, kellele nüanss, kellele karm reaalsus, kellele elu, kellele elu lõpp ... Selles suhtes ei saanudki kirjanik ja lavastaja teemale läheneda kergekäeliselt. Ka raskekäeliselt mitte, sest tegu on teatri ehk meelelahutusega. Ilmselt on autor ja lavastaja arvestanud sellega, et see on heas mõttes vaatemäng, mis paelub ja/ehk kõnetab nii endist soomepoissi kui nõudlikku teatrivaatajat.

Lavastust raamib või läbib seda (ja miks mitte ka metatasandil) kooli ajalootunnile omane. Nii verbaalselt kui visuaalselt ja filmilikult (eriti efektselt lavastuse lõpus) lastakse pealtvaatajail tajuda, et teadaanded “nüüd on uus ajalugu” või “nüüd on see õige ajalugu” saadavad meid permanentselt.

Kuigi lavastuses pillutakse ühemõttelisi loosungeid tiblade suunas ja samal ajal näeme “sakslaste” Hugo Bossi kollektsiooni moedemonstratsiooni, millega tahes või tahtmata tõmbuvad paralleelid lähiminevikku, ei tegele lavastus marurahvuslusega. Pigem näidatakse kangelasena suvalist noort mees, kes nagu juhuslikult, mitte omal süül ja ammugi mitte omal tahtel, sõtta kisti. Laiemas plaanis polegi rahvus oluline.

Uued näitlejad said hea tüki

Vaatamata kõigele tähtsale, millele lavastus tähelepanu pöörab ja mida rõhutab või mis meelsed ja kui ajalootruud ollakse, on minu meelest olulisim see, et Endlas on uute näitlejate esitlemiseks tehtud tugev lavastus. Kes suudaks veel paremini oma endisi õpilasi mängima murda või meelitada kui õpetaja Komissarov ise ...

Kui sellel tööl noorte näitlejatega oligi mõnevõrra järeleaitamistunni hõngu, ei vähenda see tulemuse kaalu. Eraldi ei olekski rentaabel värskeid ja poolvärskeid endlakaid üles lugeda, sest ansambel töötas, kohati hõredamalt, kohati tihedamalt, ühes rütmis ja ühise eesmärgi nimel.

Sümpaatne oli see, kuidas staažikad näitlejad lõid soodsa pinnase noorte näitlejate eesmärgipäraseks esitlemiseks, olles samal ajal oma pisirollides veenvad. Ago Andersoni sõnatu roll oli muidugi rohkem kui pisiroll. Mõnevõrra kahju on sellest, et Kivastik polnud kirjutanud ühtegi naistegelast sellevõrra oluliseks, et sarnaselt meestega oleks saanud nemadki – Triin Lepik, Liis Laigna, Kaili Viidas – suurel laval oma esimesed olulised teod teha.

Kui teksti ja temaatika poolest võikski millegi kallal norida, siis lavastaja, kunstniku (Silver Vahtre) ja valguskunstniku (Margus Vaigur) tugev koostöö üllatas küll. Tavaliselt õnnestub arvustustes kunstniku ja eriti valguskunstniku tööst kõrvale hiilida, sel korral kerkis aga nende korraldatu võimsalt esile. Valgusega mängimine oli eesmärgipärane, informatiivne, atmosfääri loov (olgu selleks siis sõda või ajalootund, kus õpilasteks teatrikülastajad), maitsekas ja esteetiline. See pakkus visuaalselt emotsiooni.

Jääb üle ainult loota, et uuenenud näiteseltskonnaga teater seaks eesmärgiks lavale tuua rohkem kangelasi kui koduabilisi.

Rait Avestik, teatrikriitik

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: