Vastus pöördumisele “Tänan teid, tore bussijuht”

, bussijuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Konkreetsel juhul oli selgelt tegemist sõitja pahatahtlikkusega ja pärast järjepidevat nõudmist lahkus ta bussist, misjärel jätkasin sõitu tavapärases korras. Samasuguseid juhtumeid on samal liinil ette tulnud varemgi, kuid olen piirdunud ainult hoiatamisega, millest ilmselgelt ei ole kasu olnud.

Siinkohal palun vabandust ülejäänud sõitjatelt, kellele minu liigne ärritatus seoses selle sündmusega ebameeldivusi tekitas. Samal ajal ei saa ma kuidagi vabandust paluda selle juhtumi toimumise pärast, sest mina bussijuhina ei olnud selle põhjustaja.

Kirjutaja väidab, nagu oleks bussijuhil kindel seisukoht, et lapsed bussis muud ei tee, kui vajutavad nuppe. Paraku pean tema unelmad purustama ja ütlema, et sageli see täpselt nii ongi.

Siinkohal ei taha ma süüdistada ühtegi last, isegi mitte seda poissi, kelle ma bussist maha tõstsin, vaid lapsevanemaid, kes ei suuda oma lastele õpetada, kuidas ühissõidukis käituda. Loomulikult ei saagi nad ju midagi õpetada, kui endal teadmised puuduvad. Samuti ei pöörata sellele tähelepanu meie haridussüsteemis.

Ohutus

Lapsed ei oska sugugi bussipeatustes käituda. Kõige hullem on olukord Tammsaare puiesteel kooli juures, kus lapsed jooksevad peatusesse sõitva bussiga pidevalt trobikonnas kaasa. Seal on ainult aja küsimus, millal keegi komistab või libastub ja satub kätt- või jalgapidi bussi ratta alla. Ma ei tahaks olla selle bussijuhi nahas, kes sel hetkel roolis juhtub olema, sest jääb süütunne, et tema osalusel on laps eluks ajaks sandistatud. Samuti seisavad lapsed sageli peatuses ooteplatvormi serva peal nii, et varbad on üle ääre, ja takistavad sellega bussil peatusesse sõitmist.

Sellest lähtuvalt oleks minu soov, et vähemalt põhikooliõpilastele, kes iseseisvalt kasutavad linna ühistransporti, korraldataks koolituspäevi, mida juhendaks bussiettevõte koostöös kooliga ja toetaks linnavalitsus. See annaks võimaluse selgitada lastele ohutusreegleid ühissõiduki kasutamisel, samuti tutvustada busse, sõitjaid abistavaid süsteeme ja nende toimimist ja õpetada stoppnuppe õigesti kasutama.

Loodetavasti leidub lapsevanemaid, kes soovivad oma lastele turvalisemat elu ja pöörduvad selle ettepanekuga oma lapse kooli poole.

Ohutus algab kõigepealt inimesest endast. Alles siis, kui inimene on teinud kõik võimaliku oma ohutuse tagamiseks, on tal õigus teistele midagi ette heita või näpuga näidata. Bussisõitjale on selleks tegevuseks kindlasti sellesama stoppnupu kasutamine alati. Miks see nii on?

Põhjus on väga lihtne. Kui bussijuht peab sõitja mahaminekusoovi tuvastama bussi sisepeegli abil, ei saa ta samal ajal jälgida teel toimuvat. Kui teha lihtne rehkendus, siis juhul, kui bussijuht vaatab sisepeeglisse ühe sekundi ja buss sõidab samal ajal kiirusega 40 kilomeetrit tunnis, läbib buss selle ajaga 11 meetrit. See on vahemaa, mil bussi roolis sisuliselt juhti ei ole.

Stoppnupu kasutamata jätmine on liikluses oluliselt suurem oht kui kolleegi või isegi mobiiliga rääkiv bussijuht, sest nendel juhtudel saab bussijuht ikkagi teed jälgida, mida ei ole aga võimalik teha sisepeeglisse vaatamise ajal.

Nii et, lugupeetud sõitjad, kasutage peatuse tellimiseks alati stoppnuppu, sõltumata sellest, kas seadus seda nõuab. Ja tehke seda kindlasti vähemalt 100 meetrit enne peatusesse sissesõidu algust. Sellega suurendate enda ja kaasinimeste turvalisust.

Näited

Juhtum 5. liinil päeva viimasel ringil, mis ametlikult lõpeb Teatri peatuses. Sõitja tuli küsima, kas oleks võimalik sõita edasi Bussijaama peatusesse. Bussijuht otsustas vastu tulla, kuna sõit läks niikuinii bussipargi suunas. Pärast uste avamist Bussijaama peatuses kostitas küsija kaaslane bussijuhti tänutäheks sellise venekeelse sõimuga, mida siinkohal korrata ei tahaks.

Tuleb peale naine lapsega ja istub juhikabiini taga olevale istmele. Laps hakkab kohe jalgadega vastu kabiini seina trummeldama. Selle asemel et last korrale kutsuda, istub tema täiskasvanust saatja rahulikult ja laseb lapsel toimetada, kuni bussijuht sekkub.

Sõitja soovib oma jalavaeva kergendada, ei liigu enne peatust ukse juurde ega vajuta stoppnuppu. Kui peatuses kedagi ei oota, laseb ta rahulikult peatusest mööda sõita ja seejärel hakkab lärmi lööma, et tema tahtis maha minna. Mäng käib sellele, et bussijuht teeb peatuse ja laseb sõitja välja kohas, mis jääb tema tegelikule sihtkohale lähemale kui ametlik peatus. Kui aga bussijuht seda ei tee, järgneb ilmselt kaebus bussiparki.

Viimane näide. Ema sätib väikese lapse istuma bussi rattakoopale, mis asub põrandast üle meetri kõrgusel, on igasuguste piireteta ega ole mõeldud istumiseks. Kui bussijuht üritab ema korrale kutsuda, nähvab too vastuseks: “Mis see teie asi on? Teen, mis tahan!” Samal ajal räägib ema intensiivselt telefoniga ja laps toimetab omaette.

Ma loodan, et pärast nende näidetega tutvumist ei arva enam keegi, et bussijuhid on kõige ebaviisakamad inimesed. Ja see oli väga väike osa sellest, millega bussijuhid peavad iga päev kokku puutuma.

Kaebusi esitatakse kõikide võimalike ja võimatute asjade peale. Sealjuures on olukord üheksal juhul kümnest sõitja enda tekitatud. Peamised konfliktid tekivad sellest, et sõitja ei soovi alluda bussis kehtivale korrale ja tahab saada mingit laadi erikohtlemist.

Näiteks on uutes bussides kord, et väljutakse ainult keskmisest ja tagumisest uksest, väljas on vastava sisuga kirjad kahes keeles ja samuti on bussitootja paigaldanud ainult ühes suunas läbipääsu võimaldava tõkkepuu. Peaaegu iga päev leidub keegi, kellele see ei sobi.

Samuti leidub sõitjaid, kes põhimõtteliselt keelduvad vajutamast stoppnuppu peatuse tellimiseks. Ja kui bussijuht mingil põhjusel nende väljumissoovi ei märka, järgneb jälle kaebus.

Kolleeg sai kaebuse selle eest, et sõitis peatusest 30 sekundit varem läbi. Ometi on kõigis graafikutes kirjas, et peatuste läbimisajad on ligikaudsed. Bussijuhi ametijuhend annab sellele ajalise täpsustuse: pluss-miinus kaks minutit. See tähendab, et sõitja peab olema peatuses vähemalt kaks minutit enne graafikus toodud Väljumisaega, vastasel korral pole tal põhjust kaebust esitada. Inimesed peaksid aru saama, et bussiga ei ole võimalik sõita sekundi täpsusega, sest liiklustihedus ja fooritsüklid muutuvad päeva jooksul, samuti ei ole sõitjaid kogu aeg ühepalju.

Kõige kurioossem kaebus, mis meelde tuleb, oli selle kohta, et bussijuht kustutas lõpp-peatuses bussi tuled ära ja inimene ei näinud koju minna.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles