Kuidas Raeküla mehed laeva ehitasid

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laevameistrid ja laevaühingu liikmed: esireas vasakult laevameister K. Hohensee (1878–1967), kapten Nikolai Lorents, Jakob Kembi, laevameister Peeter Himmist. Laevameistrid hoiavad käes laeva poolmudeleid ehk resse. Tagareas Reinhold Raadik, Andrei Mirk, Jüri Juurup ja Kustas Must.
Laevameistrid ja laevaühingu liikmed: esireas vasakult laevameister K. Hohensee (1878–1967), kapten Nikolai Lorents, Jakob Kembi, laevameister Peeter Himmist. Laevameistrid hoiavad käes laeva poolmudeleid ehk resse. Tagareas Reinhold Raadik, Andrei Mirk, Jüri Juurup ja Kustas Must. Foto: Olaf Esna erakogu

1939. aastal puhkenud teine maailmasõda ja esimene punane aasta mõjusid Eesti laevandusele hävitavalt.

Osa laevu uputasid sõdivad pooled, osa jäi välisvetesse, mõni kaaperdati või interneeriti, osa uputati Soome lahel punaväe Leningradi pagemise ajal. Arvestuslikult jäi Eesti ilma 95 protsendist laevaruumist.

Rannarahvas aga vajas laevu. Et neid ei olnud kusagilt võtta, jäi üle hakata laevu ehitama ja taas laevandust looma. Metsadest oli võimalik saada palke ja laevameistrite suguvõsad polnud veel välja surnud. Eesti omavalitsus astus laevaehituseks vajalikke samme ja juba 1942 oli ehitamisel 11 laeva, igaüks 500–600 brutoregistertonni suur. 1943. aastal oli plaanis ehitada veel kümme laeva, igaüks 200 brutoregistertonni. (Uus Elu, 12.09.1942)

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles