Õnnetud omaksed teevad haiglale etteheiteid

Karin Klaus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Patsient läks koju ja viidi järgmisel hommikul haiglasse raskes seisundis.
Patsient läks koju ja viidi järgmisel hommikul haiglasse raskes seisundis. Foto: Urmas Luik

Iga inimene tahab, et haigestudes saab loota arstidele. Paraku võib juhtuda, et suhtlus arsti, haige ja haige omaste vahel ei suju kuidagi ning haiguse kulg võib olla etteaimamatu.

Toimetuse poole pöördus Ruslana, kelle elukaaslane RT sattus Pärnu haiglasse 12. märtsil. RT kukkus tänaval kokku, tal tekkisid krambid ja kiirabi toimetas ta Pärnu haigla II sisehaiguste osakonda, kus mees viibis üheksa päeva.

“Talle tehti analüüse ja uuriti pikalt, aga selget diagnoosi ei pandud,” rääkis RT sõber Andrei. “Tehti tomograafia, aga meile öeldi, et Pärnus pole selle pildi tõlgendamiseks spetsialisti, tuleb konsulteerida Tallinna arstidega. Vastused pidid saabuma esmaspäeval, 23. märtsil.”

Kättesaamatu arst

Mures elukaaslane ja haige sõbrad püüdsid suhelda RT raviarsti KRiga, et patsiendi olukorrast rohkem infot saada, kuid väidetavalt ei olnud see üheksa päeva jooksul võimalik.

“Arsti polnud kunagi kohal, ükskõik, kui kaua me ootasime. Kui teda nägime, ütles, et tal pole aega meiega rääkida, ja läks lihtsalt minema,” pidas Andrei meediku suhtumist kummaliseks. “Meile anti leht analüüside vastustega – vaadake ise, kui tahate.”

Osakonnajuhataja Katrin Antsov vastas omaste pärimisele, kas ehk tasuks haige saata uuringutele Tartusse või Tallinna, et enne tuleb analüüside vastused ära oodata.

Kuna abikaasa ja sõbrad olid haige seisundi suhtes endiselt teadmatuses, otsustati pöörduda haigla juhatuse esimehe Urmas Sule poole. Paraku teatati neile, et Sulel arstina vastuvõttu pole.

Ruslanal soovitati esitada haige raviarsti kohta kaebus. Seda naine ja Andrei tegidki lootuses, et arst nõustub lõpuks suhtlema.

“Järgmisel päeval tuli raviarst haige juurde ja ütles, et kirjutati kaebus, võtke see tagasi,” meenutas Ruslana. “Kuidas haige saab kaebuse tagasi võtta, kui tema pole seda kirjutanud? Meie keeldusime kaebust tagasi võtmast.”

Õnnetu lõpp

20. märtsil tundis haige end paremini ja ta kirjutati haiglast välja. “Küsisime arstilt, mis oli diagnoos, mis seisundis ta on ja kuidas edasi toimetada. Arst ütles, et meiega ta ei räägi, tema räägib patsiendiga,” ei õnnestunud Andrei väitel taas arstilt midagi teada saada. RT-le öeldi, et ilmselt on tal peas kasvaja, ja ta suunati 5. aprilliks Tallinnasse konsultatsiooniks ja raviks.

RT heitis sama päeva õhtul kodus magama, kuid järgmisel hommikul ei õnnestunud naisel teda enam äratada: mees oli langenud koomasse. RT viidi Pärnu haigla intensiivravi osakonda, kus ta 23. märtsil suri.

Lahangul oli surma vahetuks põhjuseks märgitud kahepoolne laatunud kopsupõletik. Surma varasemaks põhjuseks ehk seda seisundit esile kutsunud põhjuseks oli märgitud ajuturse, mille algpõhjuseks omakorda peaaju pahaloomuline kasvaja.

Miks saadeti raskelt haige, ajutursega inimene koju? Miks ei suudetud esialgsete analüüsidega kasvaja ohtlikkust tuvastada ega konsulteeritud pealinna arstidega, nagu omaksed soovisid? Selliste küsimustega läksid šokis omaksed taas uurima, mis on saanud nende esitatud kaebusest.

“Meile öeldi, et haige võttis kaebuse tagasi ja loobus pretensioonidest,” seletas Andrei. “Aga kuidas sai haige ilmselt arsti ettepanekul tagasi võtta kaebust, mida tema pole esitanud? Meil soovitati kirjutada uus kaebus, aga mis mõtet sel on, kui ükskõik kes võib selle tagasi võtta?”

RT sõbrad soovivad teada, kas raviarst on kohustatud haige omastega suhtlema. Kas kaebust saab tagasi võtta inimene, kes pole seda esitanud? Kas arst võib koju lubada haige, kelle tervislikus seisundis ta kindel ei ole?

Kas suhtlemine oli korrektne?

Küsimustele vastanud SA Pärnu Haigla ravijuhi Veiko Vahula ütlust mööda on tal siiralt kahju, et ei õnnestunud vältida konflikti patsient RTd haiglas külastanud isikutega. Siiski ei nõustu Vahula etteheidetega, nagu oleks esinenud konflikte või suhtlemisvigu patsiendi ja haigla töötajate vahel.

Vahula jutu järgi valitses patsiendi ja tema raviarstide vahel (haigega tegeles mitu arsti) esimesel hospitaliseerimisel algusest lõpuni viisakas ja lugupidav teineteisemõistmine ning patsient oli algusest peale informeeritult ja nõusolevana kaasatud oma haiguse käsitlemise kõikidesse aspektidesse.

“Me ei nõustu ka sellega, nagu ei oleks raviarstid ja haigla teised töötajad püüdnud patsiendi elukaaslasele ja teda saatvatele isikutele anda piisavalt selgitusi patsiendi olukorra ja haiglaraviga seonduva kohta,” väitis Vahula. “Sellele vaatamata esitasid RT elukaaslane ja tema õde koos oma elukaaslasega patsiendi selja taga jõulisel ja haigla gripiaegse külastuskeelu nõudeid rikkuval moel nii suuliselt kui ka kirjalikult väga erinevaid kaebusi.”

Kui sellest informeeriti patsienti, palunud RT raviarstilt vabandust ja kinnitanud nii suuliselt kui kirjalikult, et tal ei ole oma raviarstide vastu mingeid pretensioone ning ta ei soovi esitatud kaebuste lahendamist.

Haigus kulges etteaimamatult

Samuti ei nõustu ravijuht ja arstid väidetega, nagu oleks RT puhul tehtud meditsiinilisi vigu haiguse diagnoosimisel ja ravitaktika valikutes.

Vahula jutu järgi uuriti patsienti esimese hospitaliseerimise algushetkedest peale asjakohaselt ja intensiivselt kõigi nüüdisaegsete võimaluste piires, konsulteerides reaalajas operatiivselt ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla neuroloogi, neurokirurgi ja radioloogiga.

“Patsiendil esinenud kaugelearenenud aju pahaloomulise kasvaja diagnoos püstitati kohe, aega kulus vaid kasvajalise protsessi olemuse täpsustamisele, mis oli vajalik edasise ravitaktika üle otsustamiseks,” põhjendas Vahula uuringuteks kulunud pikka aega ja kinnitas, et uuringute ajal tagati haigele ravi tänapäevaste teadmiste kohaselt.

“Patsient lahkus haiglast kaebusteta, heas üldseisundis, täie teadvuse juures enda tungival nõudmisel alles pärast seda, kui raviarst oli teda informeerinud kõigist tema uuringute tulemustest, diagnoosist, kodusest ravist, sealhulgas ajuturse vastasest ravist, elure˛iimist ning järgnevast raviplaanist. Samuti selgitati patsiendile võimalikke ohtusid ja seda, et mistahes seisundi halvenemise korral tuleb kohe pöörduda haiglasse,” selgitas Vahula haiglapoolset arusaamist juhtunust.

Ravijuhi info kohaselt oli haigele kokku lepitud järgnev hospitaliseerimine SA PERHis 5. aprillil, mingeid vastunäidustusi ambulatoorseks raviks ei esinenud ja järgnenud ootamatu seisundi halvenemine kodus oli sel ajal ennustamatu.

Arstid ei tea, mis täpselt juhtus patsiendi kodus viibimise ajal, kuid uuesti hospitaliseeriti patsient Pärnu haiglasse juba üliraskes seisundis, ajukasvajast tingitud ajuturse ja ajutüve pitsumise nähtudega. Vahula sõnade järgi lisandus patsiendil haiglaravi käigus allseisuslik kopsupõletik, mis on sellist tüüpi haigetel enamasti paratamatult kaasnev tüsistus.

“Tuleb kahetsusega tunnistada, et infiltratiivse kasvuga kaugelearenenud agressiivset tüüpi pahaloomulised ajukasvajad ei ole tänapäeval praktiliselt ravitavad ja patsient kahjuks suri,” ütles Vahula. “Avaldame kaastunnet lähedastele.”

Infot saab ainult patsient

Ravijuht Vahula soovis panna kõigile südamele, et arstil on kohustus anda põhjalikku ja asjakohast teavet teovõimelise patsiendi terviseseisundi kohta ikkagi ainult patsiendile. Samuti otsustab selge mõistuse juures olev patsient ise, kellele ta lubab oma delikaatseid isikuandmeid edastada, kas tal on oma ravi-diagnostilise protsessi kohta kaebusi ja mida teha kolmandate isikute esitatud kaebustega.

“Kõik teised isikud – omaksed, sugulased, lähedased, elukaaslased, naabrimehed, tööandjad, sõbrad ja tuttavad – peavad patsiendi terviseandmeid esmalt küsima ikka patsiendilt endalt,” on Vahula väitel kolmandatele isikutele patsiendi terviseinfo andmine keelatud. “Ei ole õige arsti peale solvuda, kui arst eelistab patsiendi soove ja huvisid kõigile teistele.”

Vahula seletusel tähendab arstide töö tänapäeval hõivatust nii statsionaarses osakonnas kui polikliinikus, valves, operatsiooni- ja protseduuride tubades, diagnostikakabinettides jne. Seepärast pole õigustatud ootus, et raviarst oleks igal ajahetkel kättesaadav igaühele, kes soovib patsiendi tervisest rääkida.

“Just lähedaste soovimatus neid seisukohti aktsepteerida ongi meie hinnangul konflikti peamine põhjus, millest meil on väga kahju,” resümeeris Vahula.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles