Telefoni kaudu kauba pakkumine on laialt levinud müügimeetod, mis ei ole keelatud, kuid mille osas on tarbija õigused reguleeritud tavapärasest erinevalt. Telefonitsi kokkulepitust võivad tarbija ja müüja sageli erinevalt aru saada ning tarbijal ei ole võimalik lõplikult veenduda kauba või teenuse sobivuses ja vajalikkuses. Peale selle ei saa telefonitsi piisavat ülevaadet müügitehingu tingimustest.
Telefonitsi tehtud pakkumised tulevad tarbijale enamasti ootamatult, mistõttu on sageli tegemist emotsiooni ajel tehtud otsusega, mida hiljem kiputakse kahetsema. Enim levinud on telefoni teel toidulisandite, raamatute, ajakirjade-ajalehtede, ilutoodete ning CDde pakkumine. Sageli iseloomustab pakkumisi see, et kaupleja lubab esmalt tarbijale tasuta proovipakki.
Selleks, et telefonis sõlmitud kokkulepe oleks tarbijale vastuvõetav, peab telefoni teel kaupa pakkuv ettevõtja tagama, et ei kasutataks ebaausaid kauplemisvõtteid, varustama tarbija piisava teabega, mis võimaldaks tal langetada teadlik ostuotsus. Kuigi tarbija üks põhiõigus on enne ostu sooritamist saada kauba või teenuse kohta piisavat teavet, on telefonimüügi korral tavapärasest raskem tagantjärele tuvastada kaupleja antud teabe sisu ja piisavust.
Suuliselt kokkulepitu tuleb kirjalikult kinnitada
Telefonimüüki loetakse üheks sidevahendi abil sõlmitud lepingu liigiks, mille nõuded on kehtestatud võlaõigusseaduses. Kuivõrd järjest enam pakutakse telefoni teel kaupa ka piiriüleselt, näiteks on tarbijale koju helistav firma registreeritud hoopis Soomes või Lätis, on hea teada, et sellises olukorras peab kaupleja oma tegevuses lähtuma muuhulgas Eesti õigusest, sest on oma tegevuse suunanud ka Eesti turule.
Kui tarbija nõustub telefoni teel tehtud pakkumisega, on tarbija võetud kohustustega seotud üksnes juhul, kui ettevõtja on telefonitsi edastatud teavet kinnitanud kirjalikult, näiteks e-kirja teel, ning tarbija on sellele andnud nõusoleku samuti kirjalikult. Väga oluline on teada, et kui kaupleja ei ole telefoni teel sõlmitud kokkulepet tarbijaga kirjalikult üle kinnitanud, loetakse tarbijale edastatud kaup või teenus tellimata asjaks või teenuseks. Sellises olukorras ei saa ettevõtjal tekkida tarbija vastu nõudeid ja puudub alus arvete edastamiseks. Selle seadusesätte eesmärk on kaitsta tarbijaid ettevõtjate pealesurutud lepinguliste kohustuste eest.
Arved tellimata kauba eest
Sageli kirjutavad tarbijad oma kaebuses, et telefoni teel pakuti neile tasuta näidispakki, mis sisaldab näiteks toidulisandeid ja pidi olema tasuta ega kohusta uuteks tellimusteks. Ometi edastab kaupleja tarbijale arveid.
Tavaline telefonimüügi puhul tekkiv arusaamatus seisnebki selles, et kaupleja lubab telefonitsi tasuta proovipakki ja kui toode ei meeldi, ei pea tarbija seda tagasi saatma ega uusi pakke tellima. Paraku saadetakse tarbijale seejärel igakuiselt uusi saadetisi ja koos pakkidega tasumisele kuuluvaid arveid. Kauplejalt arupärimise peale kuulevad tarbijad, et proovipakki vastu võttes on tarbija nõustunud pikaajalise lepinguga, mis sisaldabki igakuiseid tasulisi saadetisi. Ei ole harvad juhused, kus maksmata arved edastatakse inkassofirmale.
Tarbijad on oma kaebustes kirjeldanud olukordi, kus koos „tasuta“ proovipakiga saadetakse tarbijale ette ära kuuekuuline varu toidulisandeid või raamatuid. Või saadetakse lubatud „proovipaki“ asemel kohe esimene tasuline saadetis koos maksmisele kuuluva arvega.
Sellistes olukordades on vaja teada, et kui kaupleja ei ole telefoni teel kokkulepitut tarbijaga kirjalikult üle kinnitanud, saab nii saadetud proovipakki kui sellele järgnevaid saadetisi pidada tellimata asjadeks, mille vastu võtmist ja endale jätmist ei saa lugeda lepinguga nõustumiseks. Et olukorda lahendada, tasuks tarbijal kauplejale saata kirjalik kaebus, kus ta viitab kirjaliku kokkuleppe puudumisele ja oma soovile mitte enam saadetisi ega arveid saada. Kui probleem jätkuvalt ei lahene, tuleb abi saamiseks pöörduda tarbijakaitseameti poole.
Ka sõlmitud lepingust saab taganeda
Kui tarbija ja kaupleja on siiski saavutanud telefoni teel kokkuleppe kauba saatmiseks tarbijale ja leping on sõlmitud nõuetekohaselt, on tarbijal õigus 14 päeva jooksul lepingust taganeda ilma oma otsust põhjendamata. Samas teatud tüüpi kauba ja teenuste puhul taganemisõigus puudub. Nendeks on näiteks tarbija isiklike vajaduste ja eritingimuste kohaselt valmistatud asjad, kiiresti vananev või riknev kaup, suletud pakendis kohale toimetatud kaup, mis on pärast üleandmist avatud ja mida seetõttu ei ole võimalik tervislikel või hügieenilistel põhjustel tagastada. Samas juhul, kui kaupleja ei ole taganemisõiguse puudumisest tarbijat enne ostu teavitanud, on tarbijal õigus tagasi saata ka eelnevalt loetletud kaupa.
Taganemisõiguse kasutamiseks tuleks tarbijal kauplejale enne 14päevase tähtaja möödumist edastada taganemisavaldus. Põhjusel, et taganemisavalduse tähtaegselt esitamise tõendamise kohustus lasub tarbijal, on tarbija seisukohast kindlasti mõistlik teha seda taasesitamist võimaldaval moel, näiteks e-kirja teel. Taganemisavalduse saamisel peab kaupleja tagastama tarbijale viivitamatult, kuid hiljemalt 14 päeva jooksul kõik tarbija poolt lepingu alusel makstud tasud, sealhulgas kauba kohale toimetamise maksumuse. Juhul, kui kaupleja ja tarbija ei ole kokku leppinud teisiti, kannab tarbija temale lepingu alusel saadetud kauba otsesed tagastamiskulud. Sealjuures on siiski oluline teada, et sellist kohustust ei teki tarbijal juhul, kui kaupleja on jätnud teavitamata, et kauba tagastamise otsesed kulud tuleb kanda tarbijal.
Kui tarbija soovib oma taganemisõigust kasutada, peab ta tagama, et kaubaga tutvumisel ei väheneks selle väärtus. Kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks peaks tarbija käsitsema ja kasutama asja üksnes nii, nagu tal lubataks tavapäraselt seda teha poes. Tarbija ei vastuta asja väärtuse vähenemise eest vaid juhul, kui kaupleja on jätnud tarbijale õigeaegselt andmata teabe taganemisõiguse olemasolust.