Visa hing: puuküürnik ei alistu

Asso Puidet
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui üürnik ei taha, siis ta ära ei lähe.
Kui üürnik ei taha, siis ta ära ei lähe. Foto: Ants Liigus

Kuidas vabaneda üürnikust, kes ei ole kuude kaupa üüri ja kommunaalarveid tasunud ning keeldub korterist lahkumast? Pärnus Mai tänaval kahetoalist korterit omav Rein on proovinud nii nõu kui jõuga, kuid kasu pole sellest sündinud.

Praeguseks on Rein üürilepingu erandkorras üles öelnud, korteris elektri ja vee välja lülitanud, endale kuuluvad esemed ära viinud, ukseluku vahetanud, korteri müüki pannud ja koguni remonttöödega alustanud, kuid üürnik hoiab endiselt nagu puuk elamispinnast kinni ja keeldub lahkumast.

Selles teravas vastasseisus ei ole võitjaid. Rein, kes soetas korteri, et pensionile veidi lisa teenida, pole ilma jäänud mitte ainult üüritulust, vaid on pidanud omast taskust kinni maksma kolme kuu vee- ja elektriarve. See on põhjus, miks ta 15. veebruaril üürilepingu erandkorras 30. märtsi kuupäevaga üles ütles.

Paberite järgi nüüdseks aga juba endine üürnik Terje koos kooliealise tütre ja äsja täisikka jõudnud pojaga on mänginud ennast olukorda, kust lihtsat väljapääsu enam ei ole.

Rein nõuab Terjelt kohtu ja inkassaatorite kaudu pealt 2000 eurot üüri, kommunaal- ja väljakolimisega seotud kulude katteks. Poolenisti tühjaks tassitud korteris tuleb elada prügikottidesse pakitud asjade vahel. Telefoni käib Terje laadimas kuus korrust allpool korrusmaja keldris üldelektri arvelt, sest Rein on mõistetavatel põhjustel elektrilepingu üles öelnud. Võib vaid ette kujutada, kuidas korteris, kust vesi on välja võetud, end kasitakse ja tualetis käiakse.

Ähvardus õhus

Vee ja elektri lülitas Rein välja pärast 30. märtsi, kui selgus, et Terje, kes üürilepingu täitmisest suurt ei pidanud, pole poolteise kuu jooksul välja kolinud.

Samal päeval sündis läbi vaidluste, millesse kaasati nii politsei kui linna sotsiaalosakonna esindaja, kokkulepe, et Terje saab kuni 9. aprillini aega korter vabastada. Kokkuleppe kinnitas Terje oma allkirjaga.

Ent kui Rein koos töömeeste ja korteriühistu esimehega 9. aprillil kell 14, nagu kokku lepitud sai, oma korterisse siseneb, vaatab neile sealt vastu Terje koos poeg Rünnoga.

Selle asjaoluga on Rein eelnevale toetudes arvestanud. Nii ongi tal valmis järjekordne paber, millega ta kinnitab: kui Terjel pole oma asju kuhugi panna, võib ta need ladustada Reinu keldrisse ja hoida neid seal kuni 20. aprillini.

See on Reinu järjekordne vastutulek, millest Terje aga kategooriliselt keeldub. Terje kinnitab, et tema keldrit ei usalda, sest seal on narkomaanid, ja lahkub korterist ainult koos oma asjadega.

“Ei ole vaja meil seda paberit, hoia endale,” sekkub sõnelusse Terje poeg Rünno ja surub paberi korteriperemehe põue tagasi. Kiire ja jõulise liigutusega, nagu iseloomulik kogenud taipoksijale, kes Rünno on. Keldrivõti kukub põrandale ja jääbki sinna lebama. Õhku aga jääb ähvardusena rippuma Rünno lubadus Reinu ja tema naisega isiklikult tegelema hakata.

Politsei ei aita

Rein ei lase ennast sellest kõigutada – tema on võimaluse välja pakkunud ja rohkemat ta teha ei saa. “Nii, mehed, hakkame pihta,” annab ta trepikotta ootama jäänud töömeestele käsu hakata korterist asju välja tassima.

“Mis asja, hakkame pihta?” ei suuda Terje uskuda, et nüüd kohe ja praegu tema silme all hakataksegi korterit tühjaks tassima. “Minu asju ei puutu,” protestib ta ja haarab siis telefoni, et teavitada politseid tema ukse taha ilmunud tundmatutest meestest.

Ent politsei jääb seekord tulemata. Nad on toimuvaga kursis ja kordavad Terjele sama: ta peab korteri vabastama. “Hea küll, kui minuga peaks midagi juhtuma, siis teie vastutate. Aitäh, Pärnu politsei,” katkestab Terje pettunult kõne.

“Teie ei tohi mind puutuda,” pöördub Terje taas Reinu poole, kelle selja tagant töömehed juba kraami välja tassivad.

Rein lubab, et ei puutugi. “Ma räägin, mis toimuma hakkab: viime ilusti rahulikult…”

“Mitte midagi ei vii, saate aru!” ei lase Terje selgitada.

“Viin küll,” jääb Rein endale kindlaks. “Kõigepealt viin oma asjad ja siis lähevad kõik teie asjad.”

“Kui te minu asju puutute, läheb asi veel hullemaks,” ähvardab Terje.

“Jah, puutun küll,” kinnitab rahu säilitada üritav Rein.

“Siis peate mind ka puutuma,” muutub Terje hääl aina kimedamaks.

Ent karjumine ei väära enam sündmuste käiku. Üksteise järel veavad töömehed välja pesumasina, külmiku, kapid, riidepuud. Peegelgi võetakse seina pealt maha.

Siiski, suurem sõnasõda teemal kes keda alandab, kelle kulul elab ja kelle tagant varastanud on, vallandub uuesti siis, kui Rein annab Terjele korralduse tualettpott ära puhastada. Ent seegi verbaalne sapipritsimine ja kuradite lennutamine sumbub peatselt vaiksesse vihkamisse, mida mõlemast osapoolest õhkub.

End tühjaks röökinud, nõjatub Terje taas magamistoa uksele ja vaatab toimuvat pealt. Tema selja taga toas istub poeg, käsi põsakil, voodi peal. Kuni Rein endale kuuluvaid asju välja veab, ei ole neil põhjust sekkuda.

Vaesust pole, raha ka mitte

Mida saakski Terje teha peale välja kolimise? Ent see on Terje kinnitusel võimatu. Tema on nüüd mõne päeva korterit otsinud ja uskuge või mitte, Pärnus polevat ainumastki vaba korterit. Sedasi olevat talle üks maakler kinnitanud.

Kui Rein Terjele meelde tuletab, et sotsiaalosakonnast pakuti talle pinda Tuleviku varjupaigas, läheb Terje endast taas välja. “Tulevikus on joodikud! Ma olen astmahaige ega lähe nende bomsadega, kes prügikastis sobravad... Siis istun voolikute all ja olengi kogu aeg haiglas,” tõstab ta häält.

Veelgi enam ärritab teda Reinu märkus, et Terje võib soovi korral linnalt peale elamispinna ka toiduabi saada.

“Mida te räägite – toiduabi! Tere, talv, toiduabi!” ei näi Terje oma olukorrast aru saavat. “Me pole mingisugused vaesed inimesed!”

Ent kui vaesust pole, miks siis Reinule üüriraha ei makstud ja kommunaalide eest maksmata jäeti? Selle kohta Terje mõistlikku seletust ei anna. Ta hoiab selle kohtu jaoks. Just sinna kavatseb ta pöörduda enda kaitseks ja Reinu vastu.

Miks ja mida kohus täpsemalt arutama peaks, jääb segaseks, aga Terje enne korterist ei lahku, kui kohus pole nii otsustanud. “Minul on ka pretensioone,” kinnitab ta. “Üldse ei ole kerge olla siin ilma veeta.” Ja üleüldse olevat Reinu üürileping valesti tehtud.

Näib, et Terje kangekaelsus tasub end ära. Nii tema, tema asjad kui pere on endiselt Reinule kuuluvas korteris. “Ega vägisi saa välja tõsta,” nendib Rein, kelle hinnangul on tema võimalused puuküürnikust lahti saada end ammendanud.

Küll on ta jätnud endale omaniku õiguse korteris omatahtsi toimetada. “Praegu teen remonti köögis ja suures toas. Kolm päeva olen teinud ja homme hakkan jälle tegema,” kinnitas ta eile. See tähendab, et Terje saab varsti elada vastremonditud korteris.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles