Kui Pärnu Waldhofis puupappi valmistati

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellel fotol on jäädvustatud varasem Waldhofi kompleks. Näha on alles kaks hiigelkorstnat. Vabriku laiendamine kestis ilmasõjani.
Sellel fotol on jäädvustatud varasem Waldhofi kompleks. Näha on alles kaks hiigelkorstnat. Vabriku laiendamine kestis ilmasõjani. Foto: Olaf Esna erakogu

Venemaa ilmselt tukastas sellal, kui muud riigid panustasid tselluloosi tootmise tehastesse. Pärast ärkamist silmi hõõrudes avastati, et Venemaa tööstus vajab suurel hulgal tselluloosi, mida tuli hakata välismaalt sisse tooma.

1890. aastal importis Venemaa 249 000 puuda (1 puud = 16,38 kilogrammi) tselluloosi. Tootmise vajadused kasvasid kiiresti ja viimasel aastal enne Waldhofi tehase käivitamist ehk 1899. aastal ulatus sisseveetava tselluloosi kogus juba 1 420 000 puudani. Niisuguse riigikassat õõnestava tegevuse vastu hakati kibekiiresti rohtu otsima ja Peeter I eeskujul pöörati pilgud Lääne-Euroopa poole, kus lõpuks jõuti Saksamaal Mannheimis ja Tilsitis tegutsenud Zellstoff-Fabrik Waldhofini.

Waldhofi alias Metsamõisa omanikud olid loomulikult Venemaa metsarikkuse tselluloosiks keetmisest huvitatud ja nõus siia oma harutehase ehitama juhul, kui neile tagatakse pikema aja jooksul toormaterjal ja tehakse muidki soodustusi, näiteks ei nöögita tollidega.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles