Tiidu Mari arvates peab inimestel kannatust olema

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
”Varem, kui poes või kuskil mujal käisid, olid vardad kogu aeg kaasas,” ütleb Tiidu Mari ja näitab oma läinud talve käsitöid, sooniliste kätega kootud kindaid ja sokke. Kõrvalpildil on Sigatsuaru lautrikoht, Sääreküla kalurid käivad sealt merele.
”Varem, kui poes või kuskil mujal käisid, olid vardad kogu aeg kaasas,” ütleb Tiidu Mari ja näitab oma läinud talve käsitöid, sooniliste kätega kootud kindaid ja sokke. Kõrvalpildil on Sigatsuaru lautrikoht, Sääreküla kalurid käivad sealt merele. Foto: Ants Liigus

Tiidu Mari on Sääreküla raudvara, kes räägib nagu lauldes kihnu keelt, on talvega vehkinud valmis sületäie kindaid-sokke ja kibeleb aeda vaarikavõsast jagu saama.

Mari tegelik nimi on Maria Vesik, aga selle järgi teda kodusaarel vaat et ei tuntagi. Tiidu talu ukselt vaatab koerte haukumise peale vastu sirge selja ja heatahtliku silmavaatega memm, kes ootamatut tulemist pahaks ei pane.

Pliidisoojas köögis toob Mari näha läinudtalvise näputöö: sületäie lambavillaseid sokke-kindaid. Lõng on kedratud oma lammaste villast ja pruunikasmust kirjalõng saadud Kihnu lammaste villast. Kui ma esimest korda Kihnus käisin ja kuulsin musta lamba villast tehtud lõngast, mõtlesin, et huvitav, miks nad seda villa puhtaks ei pese nagu mandril.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles