Maal töötamine ei tohi tähendada vaid traktoriroolis istumist

"Põllumees teeb töö ära pelgalt mõne abilise ja võimsate masinatega ning ülejäänud inimesed peavad endale muu töö leidma," selgitas Setomaa mees. 

See oli üks mõte, mis käidi väja täna Türi kultuurimajas Sakala väljaande Maa Elu ideeturu teisel debatil, mida juhtis Sakala peatoimetaja Hans Väre. 

Debati pealkiri oli "Kes konnaga, kes konnata" ehk käsitluses oli elukeskkond maal ja pilk suunati aastasse 2025. "Maa all mõtlen seda, mis pole lihtsalt põld, mets ja soo, vaid ka külad ja väikelinnad nagu Viljandi – need linnad, mis ei ole Tallinn ega Tartu või ka London ja Helsingi," ütles Väre. 

Peale Igor Taro võtsid debatil sõna loodusnaine Kristel Vilbaste ning lavastaja ja näitleja Vallo Kirs. 

Tagasi maale elama

Maakoht või väikelinn elukeskkonnana on vastandlik. Ühelt poolt tuleb kas või laste kooli ja lasteaeda viimisega vaeva näha ja buss ei pruugi kodukohast sihtpunkti sõita. Teisalt märkis Igor Taro, et koolibussi ringid on maal enamasti väga hästi korraldatud, nii et tema lapsed käivad juba bussiga iseseisvalt lasteaias. "Mitte et ma sunniksin neid, vaid nad ise tahtsid. Need asjad on maal korraldatud tihtipeale palju paremini kui linnas ja muretsema ei pea," lausus ta. 

Maaelu hüved sõltuvad vaatenurgast. Näiteks Viljandimaal sõidab liinibuss Tipu külla vaid neljapäeviti, aga statistikaameti andmetest tuleb välja, et maainimesed peavad terviseabi ja teatripiletite kättesaadavust paremaks kui linnainimesed. "Võib-olla ei ole spetsiifilisi asju, nagu näiteks balletitrenn, võimalik maal teha, aga mingit muud sporditegevust on hoopis lihtsam korraldada," märkis Taro. 

Seda, et elu maal ehk väikelinnas on talle paremini hoomatav, ütles ka Ugala teatris töötav Vallo Kirs. 27aastane näitleja ja lavastaja rääkis, et valis elukohaks Viljandis, sest inimene tahab tunda, et ta on vajalik. Viljandi-suguses väikelinnas toimuvad portsessid on tema jaoks hoomatavad ja tal on võimalus neis kaasa lüüa. Nii sündiska Viljandi kultuuriakadeemia lennust kuuel kursusekaaslasel otsus jääda Viljandisse Ugala teatrisse. 

Kirs rääkis, et kindlasti aitas väikelinna valikule kaasa kogemus elust Londonis. "See arendas ilmapilti ja pani väärtustama seda, mis on kodus. See oli vajalik kogemus ja sain aru, et kuulun siia elama koos oma inimestega, kel on ühine arusaam kas või huumorist,"  lausus ta. "Kui sa ikka oled väikelinna poiss ja selle keskkonnaga harjunud, tahad tagasi. Tahad oma lastele sedasama, mida oled õppinud väärtustama – mina tulin tagasi targema ja kogenumana."

Kristel Vilbaste nõustus, et inimese väärtused jõuavad ringiga tagasi, kui meenutas aega, mil ta laps oli väike. "Tassisin teda siis maale ja metsa," sõnas ta ja lisas, et teismeeas ei tahtnud nooruk sellistesse kohtadesse kaasa tulla, kuid nüüd rajab toosama lapsena maal kasvanud inimene talu. 

Mitte ainult traktoril

Kuid Kristel Vilbaste toodud näide ja Vallo Kirsi jõudmine tagasi väikelinna pole Eesti puhul nii tavapärane midagi. Igor Taro nentis, et on nõus sellega, mis debatis välja tuli: maapiirkondadel on suur tühjenemise risk. "Eesti on jõudnud teatud tasemele, kus võib tekkida murdepunkt: kas väga järsk olukorra halvenemine või on võimalik ehk midgi päästa."

Taro lisas, et seesama teenuste parem kättesaadavus pole iseenesestmõistetav. "Oleme olukorras, kus maal on ühe inimese kohta võib-olla midagi liiga palju ja kui hakkame seda kärpima, käivitame spiraali lõplikult," märkis ta.

Kui mõtleme ümber selle seisukoha, et elu maal on ainult põllupidamine, endale toidu kasvatamine või mingi kiikusga tegevus, vaid näiteks on normaalne, et osa riiklikust bürokoraatiast tegutseb ka väljaspool Tallinna ega jäta piirkondi tühjaks, on elu maal veel võimalik. "Päris paljud olid siin hääletusel seda meelt, et kui panustame taristusse, saab maal teha ka teistsugust tööd kui ainult traktoriga. Sellele võiks mõelda ka riiklikul tasemel: riik on võimeline töökohti ja ressursse suunama."