Raeküla kooli kõige väiksemad olid okariinitunnis

, klassiõpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raeküla kooli lapsed käisid Pärnu muuseumis okariinitunnis.
Raeküla kooli lapsed käisid Pärnu muuseumis okariinitunnis. Foto: Erakogu

Kui mõni aeg tagasi tuli Raeküla kooli õpetaja postkasti kiri, et Pärnu muuseum kutsub okariinitundi, ei osanud lapsed ja õpetaja sellest midagi arvata. Küll tekkis huvi, mis tund see on. Asutigi internetist uurima, millega tegu. Saladuskate kergitatud, otsustasid 1.c lapsed, et oma silm on kuningas, tuleb tundi minna.

26. mai hommikul olid lapsed ärevuses, sest ootamas oli midagi uudset. Mis võiks olla põnevam kui ise näha, katsuda, proovida, sest piltidelt paistavad asjad alati pisut teisiti kui tegelikkuses.

Pärnu muuseumis meid juba oodati. Lahke giid kutsus alustuseks lapsed enda juurde muuseumi jõevärava kohale klaaspõrandale ja tõi kuuldavale imeliselt kõlava pilliloo. Ta esitas selle eriskummalisel aukudega puhkpillil. Muuseumihoone salapärased müürid andsid loole erilise kõla. Laste arvates võinuks metshaldjad selle saatel tantsida. Lugu oli tõesti meeliköitev.

Seejärel tutvusid lapsed kuulsa eestlasest okariinimängija ja okariinivalmistaja Heinrich Meri elu ja loominguga. Oli lausa üllatav, et muusikariist, mis pole üldse Eestist pärit, on siinmail juba 20. sajandi algusest tuntud. Räägiti pillide kujust, nende valmistamisest. Kui lapsed kuulsid, et seda pilli pole eriti raske käsitseda, soovisid kõik ise proovida. Tund jätkus praktilise tegevusega.

Lapsed said kuulda, et okariiniga saab jäljendada ka loodushääli. Nii huikas meie kõrval otsekui öökull ja kägugi oli raske eristada sellest, kes kukub metsas. Lapsed said peagi oma oskusi proovida, kuid ega kõik sugugi nii lihtne olnud, kui algul tundus.

Piisavalt harjutanud, said lapsed proovida teisigi loodushääli tegevaid pille. Tunni lõpuks sündis 1.c klassi laste esituses pala “Vihmamets“. Huikasid okariinilinnud, siristasid ritsikad, rabistas vihma, krooksusid konnad, vilistasid imelinnud ja kolksatasid kivid. Tund oli tõesti põnev ja lapsed õnnelikud oma loomingu üle.

Pärast okariinitundi algas muuseumis kiire ajalootund, sest lapsed tahtsid uurida kõike põnevat, ja põnevat jätkub muuseumis rohkesti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles