Keskkonnaharidusliku projekti "Keskkond ja mina IV" raames said kõik Pärnu Vanalinna põhikooli 2. kooliastme õpilased osaleda sisalikuretkedel.
Sisalikuna Tolkuse rabas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
5.a klass võttis suuna Luitemaa looduskaitsealale, teejuhiks keskkonnahariduse spetsialist Merike Palginõmm, et uurida Tolkuse raba õpperajal taimestikku, putukaid ja linde. Retkelistele avanes vaade metsale, luitealadele, laukasilmadele, märjale maastikule. (Maastik oma loodusega meeldis Kristjanile, Hannale.)
Et ilm oli vihmane, ei tulnud sisalikud laudteele külalisi uudistama ega ilmunud maod jt roomajad end õhu kätte soojendama. Saime aga kõhuli maas olles vaadata maastikku enda ümber sisaliku tasandilt, katsuda sammalt laudtee kõrval, et tunnetada, milline on rabaelaniku jalge ja kõhualune – see oli vetruv ja pisut kare –, ja vaadata linnuna tornist alla liivale, kust sisalik ülevalt ohtu tajuda ei saa, aga kullilise pilk tabab nii hiire kui ka sisaliku liikumise. (Tornis ronimine ja tipust üle metsa vaatamine meeldisid Gettlinile, Annale ja Randelynile, keda üllatas, et üleval ei või kõvasti rääkida: jutt kostvat väga kaugele.)
Otsisime rabaelaniku sobivat puhkekohta, sest katse näitas, et veetemperatuur (16 °C) oli kõrgem kui õhutemperatuur (15 °C), maa sees oli aga hoopis külm (8 °C), mistõttu sisalik lähebki kõrgemale kuivale samblasele pinnasele. (Matthiasele meeldisid katsed, Janetet üllatas, et vesi nii soe oli.) Erko abiga demonstreeris Merike Palginõmm meile sisaliku liikumistehnikat (Fred leidiski, et sai palju uut teada sisalikest).
Kasulik on sellel roomajal kaitsevärvi olla küll, sest punaselg-õgija võib ta lihtsalt kinni püüda ja puuoksa otsa kuivama torgata. (Gerthrud valis just selle teadmise enda jaoks põnevaimaks). Sisalikurajad vaatetorni juures liival jäid meil siiski nägemata, sest sellise märja ilmaga olid roomajad peidus.
Laukajärv pakkus paljudele põnevust. Sealt leidsime kiili tühja kesta, millest vastne äsja koorunud oli ja mida peopesal uurida sai. Pärast nägime elusuuruses kiili, kes oli maandumisplatsiks valinud ühe noormehe püksisääre. Caylen, Taavi, Hanna olid üllatunud laukavee kollasest värvist. Samal ajal esitas roheliste konnade koor oma etteastet.
Omamoodi lilleklumbi moodustasid laukajärve veesilmas ubalehed, mis ahvatlevad põtru. Võib aga juhtuda, et see jääbki suurele loomale viimseks maiustamiseks, kui ta enam laukast välja ei suuda ronida.
Igaüks leidis midagi, mille üle rõõmustada ja mis oli uudne. Oli meeldiv retk.
Õppereisi rahastas keskkonnainvesteeringute keskus.