Pansu õues kangastub kolhooside loomine

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Mul sündis tütar sel aastal, kui siia esimene kolhoos tehti,” ütleb Pansu talu perenaine Erika Rattiste.
“Mul sündis tütar sel aastal, kui siia esimene kolhoos tehti,” ütleb Pansu talu perenaine Erika Rattiste. Foto: Urmas Luik

Pansu talu perenaine Erika Rattiste on küla raudvara, vanim elanik, kellel varsti üheksa aastakümmet kukil. Kihlepast tuli ta ära 1948. aastal, järgmisel sündis perre tütar ja hakati märtsiküüditamise järel kolhoose tegema. Soomras moodustas ühismajandisse sundastunud rahvas Põhjala kolhoosi, mille kontor asus naabertalus. Hiljem löödi külad kokku, Kalinini-nimeliseks.

“Mind võeti ka kolhoosi, tegin põllutööd ja siis hakkasin piimameheks, taat hoidis kodus lapsi,” räägib Erika ja suur koer tema selja taga aias ei pane suudki kinni, sest õuevalvur ei tea, kas võõrastel on ikka head kavatsused.

Piimamehe töö käis sedasi, et Ees-Soomrast toodi 40-liitrised piimatünnid hobusega Pansule, kus olid kolhoosi loomadki. Erika võttis piimanõud vankrile, sõitis tosina kilomeetri kaugusele Tõstamaale meiereisse ja tuli tagasi lõssi täis nõudega.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles