Rahvas liigub suvel ja üksteisega kohtudes räägib. Kui kõik veel Eestist lõplikult ära pole liikunud. Eks seal räägita ka. Aga meie ei kuule. Ja seda, mida meie, viimsed eestlased, räägime, seda ministrid siin omakorda ei kuule. Sest “meiet” ei ole. Aga paradoksaalsetel asjaoludel ilmselt peagi jälle tuleb, eestlane vajab ju meie-tunde tekkimiseks välisvastast. Tuuakse.