Pärnu suvekohvikud külalisest arhitekti pilguga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/01/15/117880t1h2201.jpg)
Kuurortlinnad pühenduvad suvel turistidele. Linnapilti ilmub rohkesti reklaami, kaubaväljapanekuid, lilli, tänavakohvikuid. Juunikuu lõpupäevadel viibisin kolmes Eesti kaunimas kuurortlinnas: Kuressaares, Haapsalus ja Pärnus. Kuigi olin puhkusereisil, ei suutnud professionaalsest pilgust loobuda. Võrdlesin kolme vanalinna tänavakohvikuid.
Pärnu vanalinnas otsisin sellist kohta, kus võiksin külalisena rahulikult istuda, keha kinnitada ja ilusat ilma nautida. Sellise imetabase paiga ma ka leidsin. See oli Kohvihoovik Munga tänaval, millest andsid märku punane toolike ja lauake hoovivärava ees.
Varjulisi õuekohvikuid on Pärnus teisigi, kuid leitu võlus oma koduõue hubasusega. Vanalinna tänavatel kõndides tõdesin, et Pärnu on pea ainuke linn, mis meenutas mõnes kohas Itaalia suvist kohvikukultuuri. Nimelt pannakse seal lauad ja toolid kas maja äärde kõnniteele või tänavale ega nähta suurt vaeva terrasside, piirete ja katuste ehitamisega, mis on mõnes linnas lausa keelatud.
Umbes niimoodi nägid Pärnus välja Pühavaimu tänava kohvikud. Märkasin veel mõne teise söögipaigagi ees kõnniteele paigutatud suviseid kergeid laudu ja toole, mis möödujatele kuidagi jalgu ei jäänud. Nii oli näiteks Rüütli 28, Nikolai 24, Kuninga 34 ja 36 ning Hommiku tänava kohvikutes.
Seevastu häirisid raskepäraste piirete ja massiivsete alustega ehitised, mis takistasid kõnniteel liikumist. Pealegi oli nende väljanägemine ebaühtlane, piirded tihti rohmakad ja lausa inetud.
Eriti kahju on, et Eesti ühel paremini kujundatud jalakäigutänaval ehk Pärnu Rüütli tänaval ulatuvad kohvikute laudpõrandad munakivist sillutusribale, mis lõhub tänava põhilist kujunduselementi.
Paremini mõjusid vaid lillekonteineritega piiratud kohvikud, neist piisas, et sõiduteest eralduda. Ehk selline lahendus võikski olla Pärnu eripära? Silma riivas mõni hoone külge ehitatud varikatus, mis rikub vanalinna maja väljanägemist.
Erinevalt Pärnust on Haapsalus ja Kuressaares püütud anda välikohvikute piiretele ühtlasem kujundus. Kuressaares näiteks mõjuvad kuurortlinnale sobivalt vaid valgeks värvitud õhuliste piiretega kohvikud. Arvestatud on sellegagi, et inimesed saaksid kõnniteedel segamatult liikuda ja välikohviku põrandad, kui need on hädavajalikud, ei ulatu kõnniteele.
Paraku ei ole võimalik autoliiklusega tänavatel kohvikute piiretest päriselt loobuda, kuid selline vaatepilt, et autod pargivad sõidutee ääres välikohvikutega vaheldumisi nagu Kuressaare Lossi tänaval, on arusaamatu. Need üksikud parkimiskohad leiaks kindlasti kusagilt mujalt, eriti suvel, kui linn on pühendunud jalakäijatest turistidele.
Kokkuvõttes soovitaksin tänavakohvikutele ühtlasemat ja tagasihoidlikumat kujundust, sest suvisesse linna lisandub rohkesti muid kujunduselemente, nagu lilled, reklaam, kauba väljapanekud jms. Nii on tänavapilt täis visuaalset müra, mis endast lugupidavat vanalinna ei väärista.