Kui Pärnu Waldhofis puupappi valmistati 4.

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kangelane Weeproowija lubas koomuskis kuningatütre Pärnu nõid Waldhofi küüsist vabastada, aga tegelikult jäi Waldhof kempluses linnaga peale.
Kangelane Weeproowija lubas koomuskis kuningatütre Pärnu nõid Waldhofi küüsist vabastada, aga tegelikult jäi Waldhof kempluses linnaga peale. Foto: Olaf Esna erakogu

Möödunud sajandi algul oli Waldhofi vabrik ligemale 15 aastat oma suitsu ja reoveega iga pärnaka meelel ja keelel. Seepärast käsitleks seda teemat pikemalt.

Waldhof oli Pärnu linnale ühest küljest vaadates õnnistuseks, sest täitis linnakassat, suurendas elanike arvu ja tõi leiva lauale töötajaskonda teenindavatele inimestele, nagu kaupmehed, kõrtsipidajad, rätsepad, kingsepad jne.

Teisest küljest oli vabrik üks paras konnasilm, mis oma tootmisprotsessist tekkivate jääkainetega iga linnakodaniku enda vastu meelestas. Seepärast ei saanud Pärnu linnavolikogu liikmed ükskõikseks jääda ja pidid nende küsimustega tegelema, sest neil ei olnud volikogu saalis eluaegset ehk pärilikku tooli nagu Inglismaa ülemkojas, kus võis 25 aastat kohal käia ja ainult üks kord sõna võtta: paluda tuuletõmbuse pärast aken sulgeda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles