Sandra Fomotškin, Mariann Rikka: Arvamusfestivalil räägitakse igavesti uuenevast haridusest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sandra Fomotškin.
Sandra Fomotškin. Foto: PP

Eesti õpilaste tulemused on rahvusvahelises võrdluses maailma absoluutses tipus, samal ajal on meie lapsed koolis õnnetud, ülekoormatud ja alamotiveeritud. Kõrgharidusega inimeste osa ühiskonnas kasvab, kuid paljud tööandjad ei leia tööturult sobivate oskustega töötajaid.

Hariduspoliitikalt oodatakse ühelt poolt stabiilsust ja heidetakse ette pidevaid muutusi, teisalt kostab järjest enam üleskutseid ja astutakse reaalseid samme õppimis- ja õpetamispraktika uuendamiseks, et kool vastaks tänapäeva probleemidele ja vajadustele. Seega on nii Eesti hariduse hetkeseis kui ootused selle tuleviku suhtes vastuolulised.

Haridusuuenduste teema pole aktuaalne ainult Eestis. Kogu maailmas arutatakse, kuidas industriaalajast pärit haridust muuta, sest globaalses ja digitaliseeruvas ühiskonnas jääb päheõpitud tarkustest ja tunnis vaikselt kuulamise oskustest väheks. Samuti ei ole haridusinnovatsioon uus nüüdisaja teema, nagu võiks arvata: vajadusest uuenduse järele, et haridussüsteem peab ”ajakohane olema ja elule vastama“, rääkis juba 1920ndatel pedagoog ja haridusuuendaja Johannes Käis. Toonagi tõdeti, et faktiteadmistest ja aineoskustest ei piisa elus hakkama saamiseks ja olulisem on õppida infot analüüsima, kriitiliselt mõtlema, koostööd tegema ja loovalt probleeme lahendama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles