Kilgi perenaise Kitu tahab sülest plehku panna

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Kõik asjad heasti, pole häda midagi,” arvab Kilgi talu perenaine Alli Premet.
“Kõik asjad heasti, pole häda midagi,” arvab Kilgi talu perenaine Alli Premet. Foto: Urmas Luik

Kilgi talu hoone oma elu- ja laudapoolega on tüüpiline rannaküla puumaja, kui ärklikorrus välja arvata. Perenaine Alli Premet ütleb, et ülakorrus jäigi Rootsi pagenud omanikel ehitamata. Alli oli kümnene, kui ta vanematega Kilgile tuli, nüüd on sellest üle poole sajandi möödas.

Akna all kirendavad suvelilled, pikkuses troonivad jorjenid. Puhmaste ja põõsaste varjust kostab kanaema hoolitsevat kutset, aga näha pole teda ega tibusid.

“Vahel on mul kanakari siin õues ja söövad ilusti. Tiut-tiut-tiut, kus et olete kõik?” hüüab perenaine igas suunas, aga ei kedagi. “Kana läks ise hauduma salaja. Kui ma ta ükskord avastasin, oli juba hulga mune all, ega ma neid siis ära võtnud. Üheksa tibu on, mustad nagu varesed.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles