Meenuvad väärikas olek ja tabamatu ilu

, Pärnu maavalitsuse haridus- ja kultuuritalituse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Trükitähed puutahvlil jäävad kriidiga kirjutades selged ja ilusad: Hede Martšenkov Longi algkooli õpilasena.
Trükitähed puutahvlil jäävad kriidiga kirjutades selged ja ilusad: Hede Martšenkov Longi algkooli õpilasena. Foto: Erakogu

Alustasin 1964. aastal kooliteed Mulgimaa südames pisikeses Longi algkoolis, kus liitklassides õppis headel aegadel poolsada last.

Minu esimene õpetaja oli Vaike Pugal, Eesti NSV teeneline õpetaja. Tal oli laste hulgas ilusa ja kurja õpetaja kuulsus. Täna asendan sõna “kuri” “nõudlikuga”. See, mis temast selgelt meeles püsib, on õpetaja väärikas olek ja ilu – selline kauge ja tabamatu.

Meie, tüdrukud, kes me olime hädas oma pihikute, trippide ja lotendavate puuvillsukkadega, võisime jäädagi vaatama õpetaja siidsukki, alati sätitud soengut ja väljamõõdetud naeratust. Tundus kuidagi ebareaalne, et selline inimene üldse oli sattunud elama Polli ja töötama Longi kooli. Ta kohe ei sobinud sinna lautade-põldude vahele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles