Talu pidav perearst tunneb ennast nagu merehädaline

Kohalike suus Piiri Helle on kauaaegne perearst, lüpsikarja ja lihaveiseid kasvatava Nedremaa-Piiri talu perenaine, kes tunneb maaelu läbi ja lõhki ning kohalikke pikemalt kui põlvkonna jagu. Kolme lapse emast tohtril on hea meel, et üks tütardest õpib meditsiini.

Piim on olnud talu tuluallikas, aga aastapäevad on tootmine madalate kokkuostuhindade tõttu miinust tiksunud, käinud üle kolmandiku alla omahinna, ja perearste ootab reform, mis toimiva süsteemi jalgadelt pea peale tõstab.

“See lauatükk, mis meil kõhu all, on põhimõtteliselt minu ja mu abikaasa töökoht, sest me mõlemad käime väljaspool talu tööl. Vastasel juhul oleks ju katastroof,” jätkab tohter, kelle teine, 1430 inimesega nimistu jääb kodunt 90 kilomeetri kaugusele Kilingi-Nõmme. Seal käib ta patsiente vastu võtmas, et ettevõtja ja tööandjana vee peale jääda.

Lihula kosjad

Meie jutuajamise ajal Koonga lasteaia rühmaruumist kujundatud ambulatooriumis on töö- ja tervishoiuminister veel Rannar Vassiljev, kes üritab anda hoogu esmatasandi tervisekeskuste loomisele Euroopa regionaalarengu fondist saadava 100 miljoni euro toel. Brüsseli rahapaja juurde löögile saamise tingimus on, et tervisekeskuses on kolm perearstinimistut vähemalt 4500 inimesega ja keskus asub omakorda tõmbekeskuses.

Koonga küla on tõmbekeskus vaid kohalikus mõistes ja perearsti nimistus neli korda vähem inimesi. Seepärast on doktor Vambolal kosjas käinud Läänemaa lähima linna Lihula tohtrid.

“Lihulas on kaks perearsti ja nad eeldavad, et kui mina ühinen nendega oma nimistuga, tuleb sinna tõmbekeskus ehk Lihula jääb kaardi peale. Vastasel juhul kaob sealt perearstikeskus ära ja kõik viiakse Haapsallu,” räägib Vambola naabrite eesmärgist ja pereõde Eve Käär noogutab.

Omavahel on peretohter ja -õde arutanud, et kui nad kellegagi ei ühine või kellegi alluvusse ei lähe, ei jää Koongasse midagi, sest seda kohta pole järjekordses ümberkorralduste tuhinas “punktitatud”.

Üks variant on veel: ühineda Pärnuga.

Põhimõtteliselt ei muutu Lihulaga ühinemise järel koongalastele midagi. Ühel päeval nädalas raviks doktor Vambola kui tõmbekeskuse vundamenti toestav kivi patsiente seal ja kahel päeval nädalas Koongas. Iseküsimus, mis saab siis temaga harjunud Saarde valla inimestest, sest kolmandat aastat on asjalikkuse eest kohalike kiidusõnu pälviv Helle Vambola Kilingi-Nõmmes perearst doktor Peeter Bakhoffi kõrval. Valla kolmas perearst jagab ennast Häädemeeste perearstikeskuse ja Tali küla vahel.

Esimese bussiga

Esmaspäeva, kolmapäeva ja neljapäeva varahommikul ootab Helle Vambola kodule lähimas peatuses Irta teel esimest Pärnu sõitvat bussi. Sellega jõuab ta 40 kilomeetri kaugusele linna mõni minut enne, kui bussijaamast väljub Tartu buss, mis on pool üheksa Kilingi-Nõmmes. Perearstikeskuseni on kilomeetri jagu astuda. Vastuvõtt algab üheksast, aga enne seda on tema ja pereõe Maire Reinoki ukse taga järjekord.

“Kui ma uksest sisse saan, hakkan toimetama ja toimetan õhtul seitsmeni. Siis lõpetan vastuvõtu, lähen bussi peale ja abikaasa tuleb mulle Pärnusse vastu, sest teisiti ma tagasi ei saaks. Kolmveerand üheksa olen kodus,” seletab 25. aastat arstina töötav naine, mismoodi väljaspool pealinna elu käib.

Saarde valda võttis doktor Vambola koha vastu tervishoiuameti palvel pärast seda, kui sealsel peretohtril sai Eesti meditsiinisüsteemist villand, ta pani asjad kokku ja läks Soome ja kolm perearsti praksise täitmise konkurssi lõppesid nulliga.

Vahepeal äraelamiseks pealinnas valveid teinud Vambola nõustus. Vastutingimusena lubasid pealinna kõrged ametnikud jätta Koongasse ambulatooriumi alles, kuigi nende esmase arvamuse järgi oli seal personal vana, nimistu väike ja perearstikeskus koos apteegiga perspektiivitu.

“Saardes oli mul laud, tool, haigemaja kušett ja veneaegsed seinakapid, ülejäänud asjad ostsin ise nagu siia Koongassegi. Meil on osaühing ja see peab suutma ära majandada kaks nimistut,” räägib tohter, kes ei oska töötada nii, et ta ei saa kohapeal ja kohe teha vajalikke analüüse alates kliinilise vere proovist.

Aparatuuri ostis perearst liisinguga nii Koongasse kui Kilingi-Nõmme, kaasa arvatud EKG-aparaat, sest patsiendi vaevuste põhjusele tuleb võimalikult kiiresti jälile saada.

Belarusiga haige juurde

Pärnust maale vanavanemate kodukohta elama tuli sisearstiks õppinud Helle Vambola kolhoosiajal, mil igas suuremas külas oli velskripunkt ja Koonga parasjagu tohtrita.

“Olin lapsega kodus, kui kolhoosi esimees ütles, et “taevakene, terve tööjõud istub ja potitab aastast last, selle asemel et tööl käia”. Lasin ennast ära rääkida ja võtsin kahel päeval nädalas kolm tundi siin patsiente vastu,” meenub kõnelejale algusaeg kodukülas, mil kohalik velskripunkt kuulus Pärnu-Jaagupi haigla alla.

Kolhoosiajal ei olnud tänapäeva mõistes perearstil muud muret kui istuda laua taga ja võtta haigeid vastu. Koduvisiidiks võttis ta telefoni ja helistas majandi dispetšerile. Nimistusse mahtus üle 2000 inimese, koduskäimisi tuli palju.

“Ma olen sõitnud koduvisiiti kolhoosi bussiga, esimehe villisega, traktoriga, kui midagi muud ei olnud kiiresti võtta. Ükskord anti Belarus, tee oli hanges ja see õnnetu ratastraktor liikus nii- ja naapidi ja mina olin kümne küünega juhil õlast kinni hirmust, et läheme ümber. Tema vastu, et “ei lähe, kus sa oled enne näinud, et Belarus ümber läheb”,” kangastub napilt veerand sajandi tagune aeg.

Perearstireformi algul käis Helle Vambola oma kulu ja kirjadega koolitusel ja plaanis linna tööle minna. Tollane Koonga vallavanem Ants Mõlder ütles otsekoheselt: nalja teed või, vaata, kui huvitav on maal, aitame, kuidas suudame. Aidatigi ja noor arst jäi.

Kiirabi asemel

Perearstil, õel ja laborandil on Koongas kogu päeva kiire, kuid eriti siis, kui inimesed esimese õhtuse bussiga linnast töölt naasevad. Nemad ei ole vahetanud oma tohtrit ja usaldavad teda kui kohalikku inimest rohkem kui üleriigilist perearsti nõuandetelefoni, sest “Piiri Helle tunneb ju oma inimesi”.

“Kellel häda suur, see helistab, meil on lubatud perearstile helistada õhtul üheksani,” mainib Vambola. “Olen tulnud Saarde vallast, jõudnud pool üheksa koju ja siis keegi helistab: kuule, ole hea inimene, vaata korra üle, et niisugune lugu. Kui me saame telefonitsi asja klaarida, siis ma ei lähe kohale, sest mõnikord piisab sellestki, kui sa õpetad, kuidas ja mida peaks tegema.”

Ühel jõululaupäeva õhtul kutsuti patsiendile kiirabi, mis kord tuleb Lihulast, kord Pärnu-Jaagupist ja hea ilma ja teega jõuab kohale paarikümne minutiga. Talvel on teed aga lumised ja libedad. Nii juhtuski, et kiirabiauto jäi abivajaja talu teeotsa kinni, Helle Vambola jättis kodused toimetused kus seda ja teist, ajas jalule oma mehe Toomase ja nad sõitsid talu traktoriga kiiret abi ootava haigeni.

Juhtunud on sedagi, et kiiret abi vajav inimene tuuakse Nedremaa-Piiri talu õue, nagu vapsiku käest nõelata saanud naisega juhtus.

“Mõtlesin: mida ma teen? Helistasin kiirabisse, tegin süstid, panin ta enda autosse, abikaasa rooli. Jõudsime kiirabile poole tee peale vastu, andsin ta neile elusalt üle,” rullub tohtril lahti veel üks seik maal perearsti tööst, mis ei küsi päeva ega kellaaega.

Samal ajal on ta oma sõnutsi õnnelik, sest Koonga valda käib Pärnust koduõde, kes vähendab nii perearsti kui -õe töökoormust, teeb koduvisiite, võtab analüüse, tuleb räägib, kes ja kuidas, peab nõu. Saardesse käib koduõde naabervallast Häädemeestelt.

Asendust pole

Kavandatava esmatasandi tervisekeskuste loomise üks juhtmõtteid on, et arstivõrgustik peab end kohandama elanike paiknemise järgi. Maakonna elanike arvu järgi jääks esmavalikust (alla 100 000 elaniku) Pärnu maapiirkonda kaks tervisekeskust, mõlemad tõmbekeskustes. Reformijad rõhuvad teenuste valikule ja tohtrite kompetentsile, küsimata, kuidas noor ema või töntsi sammuga taat üldse arsti jutule jõuab.

Koongas toob vallabuss kahel tööpäeval nädalas kaugemate külade inimesed vallakeskusesse, et nad saaksid käia apteegis, arsti juures, poes, vallamajas. Ühistransport ei võimalda paari–kolme tunniga kodunt ära käia.

Pärnu maakonna ühes hõredamini asustatud vallas on terapeudina perearsti diplomi omandanu üle elanud mitu ümberkorraldust ja arvab, et nüüdsel plaanil on kaks otsa.

“Minu põlvkond läheb viie–kuue aasta pärast pensionile ja kui meie ei ole patrioodid ja oleme meditsiinist tüdinenud, siis me lähemegi pensionile. Siis jääb maapiirkond nagunii tühjaks, keegi siia enam ei tule,” tõdeb Helle Vambola.

Mure südamel, jätkab Vambola sellega, et tema nimistus on Koongas ligi 30 väikelast, ja küsib vastuseta küsimuse: kuidas nende emad koos lastega arsti juurde saavad, kui kohapeal enam arsti pole?

Mured kassile

Tohter räägib esmatasandi tervisekeskuste reformimisele mõeldes eakatest, kes linnas annavad korteri lastele ja tulevad maale elama.

“Need memmed jaksavad oma kärukesega siitsamast tulla apteeki ja arsti juurde, aga kui on 10–15 kilomeetrit tulla, siis võib-olla leidub vastutulelik naabritaat, kellel on Žiguli ja kes ütleb, et hästi, viin su ära,” toob Vambola näiteid tegelikkusest. “Linna see taat autoga enam ei sõida, ei julgegi sinna liiklusesse sõita. Siis tekib probleem, mismoodi memm linna arstile saab, see eeldab spetsiaalse bussiliini käimapanemist.”

Tööpingest ja -mõtetest aitas peretohtril varem välja tulla laulmine Pärnu polkliiniku naisansamblis, kuid sellele harrastusele ütles ta häälepaelte pärast hüvasti. Jäänud on lillevaimustus ja motohuvi. Lõõgastuseks teeb ta koos mehega mootorrattaringi mõnda looduskaunisse paika ja lapsed ütlevad ema kohta naljaga pooleks “motomutt”. Maahaiglas ämmaemandana töötanud tädi eeskujul arstikutse valinud naine teisi maailma murdega ei koorma, vaid arutab neid tänulike kuulajate – koera ja kahe kassiga. Leides, et midagi ei sünni jumala tahtmise ega kuradi kiusamise järgi.

“Võin olla paranoiline, aga kellelegi on see väga kasulik, et riigi tegematajätmiste tõttu on maa inimestest tühjaks jooksmas ja varsti on siin nagu Liivi luuletuses igav liiv ja tühi väli …” võtab staažikas maa-arst mõtte kokku kirjandusklassiku ridadega ja tõttab töölaual heliseva telefoni juurde.

Pärnumaa perearstid

Eestis on perearsti nimistu maksimumsuuruseks määratud 2400 inimest, arstil on õigus määrata oma nimistusse 2000–2400 inimest.

Pärnumaal on 52 perearsti nimistut, millest

* üks on Kihnu, Koonga, Paikuse, Surju, Tootsi, Tori ja Tõstamaa vallas;

* kaks Audru ja Häädemeeste vallas;

* kolm Halinga ja Saarde vallas ja Sindi linnas;

* neli Vändra alevis/vallas;

* 28 Pärnu linnas.

Andmed: haigekassa