Kartulisaak kummutab makaronitalve ennustused

“Eelmisel aastal olid kribud, tänavu ilusad,” rõõmustas Nelli Varbla kandi kartulisaagi üle, kui vagu konksutades varre alt pesast mullapuhtad heledad mugulad nähtavale ilmusid. “Kui endal maa käes, tuleb ikka ise kartulit kasvatada.”

Hobipõllupidajad küürutavad ootamatult ilusal mihklikuul kartulivagude kohal, et panna keldrisse hoiule oma kasvatatud talvevaru, sest sügis sammub jõudsalt lähemale, september juba poole peal ja oodata pole midagi.

Pärnu turul küsivad kartulimüüjad 30 kuni 60 senti kilost. Odavamad on paari suutäie mõõtu mugulad, kallimad aga ilusad ja suured “Laurad”, “Annuškad”, “Vinettad”.

“Mis hind kevadeks on, ei tea öelda, oleneb säilimisest, niiskust oli suvel üleliia, kartul võib keldris mädanema minna,” jäi üks Surju kandi kartulimüüjaist kõhklevaks.

Pind väheneb

Kartulikasvatus on töömahukas tootmisharu ja enne kui kartul meie keedupotti jõuab, kulub kasvatajal mitu kuud ja palju energiat, sest kartul tahab mahapaneku järel mullata, väetada, pritsida lehemädaniku ja mardikate vastu, ning tuleb paluda ilmataati, et see annaks nii päikest kui vihma mõõdukalt.

Maakonna üks suurimaid kartulikasvatajaid, OÜ Kodukartuli tegevjuht Aivar Ild ütles, et nemad pole veel kartulivõttu alustanud. “Mullas seisavad praegu,” rääkis ta.

Ildi jutu järgi on proovivõtmine Paikuse valla Silla küla ümbruse põldudel näidanud, et jahedale kevadele ja vihmasele suvele vaatamata on kartul üle ootuste ilus, kuigi väga palju mugulaid varre otsast ei leia. See-eest pole liivamaadel kasvanud mugulaid kimbutanud vihmasele suvele vaatamata lehemädanik ega kärntõbi.

Osaühing kasvatab söögikartulit kümnel hektaril, eelmisel aastal oli maad viie hektari võrra rohkem, aga eestlaste toiduharjumuste muutusega käib kaasa kartulinõudluse vähenemine.

Põhiliselt on maas veidi pikliku mugulaga Saksa sort “Belana”, aga ka keskvalmiv säravpunase koorega “Laura”. Varase söögikartuli “Annuška” võttis osaühing üles augustis tõdedes, et see sort kasvatas alla loodetust vähem mugulaid.

“Kui tahad korralikku tulemust, tuleb anda põllule mineraalväetisi, see on nagu inimesega: vitamiine on turgutuseks vaja,” tõi Ild kujuka võrdluse.

Saarde vallas Saarde külas kasvatab Sillaotsa talu kartulit poole väiksemal pinnal kui eelmisel aastal ja peremees Raivo Tõnisson nentis nagu Aivar Ild, et inimesed ei söö enam kartulit, vaid makarone ja riisi. Seepärast pole mõtet tühja tööd teha, kuigi “Marabeli” ja “Antonia” saak tõotab tulla hea nagu varasematelgi aastatel. Esimest korda siinsel talupõllul kasvava kollase sileda koorega “Concordia” saagikusele pole kasvatajal samuti midagi ette heita. Metssead käisid selle kallal suve hakul maiustamas, kuid rohkem pole nad talupõllule tükkinud.

Väga varane “Arielle” on üles võetud ja 12 vagu andsid vastu korraliku koguse mugulaid.

Sillaotsa peremees kui pikaaegne kartulikasvataja on kuulnud ümberkaudsetelt väiksematelt põllupidajatelt, kuidas nad on pidanud varakult kartulivarred lehemädaniku pärast maha ajama ja muretsevad, kas mugulatel on koor ikka kinni.

Koor kinni

“Pritsisin oma põldu lehemädaniku vastu, ilma ei saa. Ilmastik on ju selline, et kui ei pritsi, läheb lehemädanik sisse ja kartul ei jõua täis kasvada. Minul on kartul alles põllu peal ja koor kinni,” nentis Tõnisson.

Nädalavahetusel tulevad linnas õppivad lapsed vanematele maale appi ja siis läheb Sillaotsal kartulivõtuks.

Vändra vallas Rõusa külas kasvatas kunagine majandi agronoom Virve Jürisson söögikartulit kümnel pikal vaol ja ütles, et saak oli väga hea ja oma pere eeloleval talvel makarone sööma ei pea. Maas oli “Maret”, mille kohta Jürisson ütles, et kuigi ta on kasvatanud muidki sorte, on ta jäänud pidama selle kui maitsva ja mureda, roosakaspunase koorega sordi juurde.

“Panime kevadel kartuli varakult maha ja andsime põllule rammu, ühe talumehe käest toodud laudasõnnikut, nii et tänu sellele saime korraliku saagi, mis on juba sorteeritud ja keldris salves,” rääkis Jürisson ja meenutas majandiaega, mil kolhoosi toodi kartulivõtu ajaks linnast lisatööjõudu, šeffe ettevõtetest.

Maaeluministeeriumi kodulehe ülevaatest selgub, et kartuli kasvupind aina väheneb ja on langenud alla 6000 hektari, mida 2014. aastaga võrreldes on üheksa protsenti vähem.

Eelmisel aastal kasvatati kartulit meie koduriigis statistikaameti andmetel 6400 hektaril, kogusaak oli 117 300 tonni ja saagikus 18 472 kilo hektarilt.

Tänavusi numbreid veel ei ole, aga 2013/2014. aastal oli kartulisaak 128 000 tonni, mis jäi 26 000 tonni alla siseturu vajaduse. Seega oli kartuli isevarustuse tase 83 protsenti.

Kartul meie laual

* Head pudrukartulisordid on “Ando”, “Ants”, “Garnoia”, “Maret”, “Ret”, “Satina”, “Varajane kollane”.

* Head keedukartulid on jahusemad “Ando”, “Birgit”, “Garnova”, “Maret”, “Piret”, “Reet”, “Satina”, “Varajane kollane”, aga ka vähem lagunevad “Anti”, “Ants”, “Red Lady”, “Romera”, “Secura” ja keetmisel ei lagune “Campina”, “Flavia”, “Gala”, “Princess”, “Solist”, “Toscana”.

* Praekartuliks sobivad “Anti”, “Birgit”, “Gala”, “Princess”, “Solist”.

* Head salatikartulid on “Campina” ja “Princess”.

Andmed: MTÜ Eesti Kartul