/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
Tütreraas ronib emmele sülle, keerab kahe väikse käega ema lõuga enda poole ja palub: “Ära vaata kogu aeg aknast välja! Ma ei taha!“ See toob Annemaile pisara silmanurka. Kui tütreke välja arvata, on ta nii üksi, kui olla saab, kaitsetu ja pealekauba sõbranna juures varjul.