/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
Soe sügisene päike on end kenasti metsa kohale veeretanud ja ma leian end taas tatsumas mööda palumetsadesse rajatud sihte, kaasas erksad ämbrid punapõsksete pohlade tarvis. Sel aastal on nende põhjamaiste marjadega kenad lood – kõik mättad punetavad. Mul ei jää muud üle kui istuda maha ja oodata pange täitumist. Vilunud näpud haaravad ühe maitsva marja teise järel, kuid äkitselt vaatab mulle siiraste silmadega otsa imetilluke olevus.
Tillukeseks olevuseks on hüpikämblik. Meil elutsevad hüpikämblikud on enamasti kuni sentimeetripikkused. Eestist on pisikesi leitud seni 36 liiki. Jalad – neid on kaheksa – on neil lühikesed, pea justkui kandiline ja silmad suured. Kuna hüpikämblikel on hea nägemisvõime, ei pidanudki minu kohatu paljuks tutvuda sissetungijaga. On kindlaks tehtud, et hüpikämblikud muudavad oma suurimate silmade fookuskaugust nagu fotoobjektiiv: vastavalt soovile kas laia panoraami või teleobjektiivist saadavat detailkujutist.