/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
Soe sügisene päike on end kenasti metsa kohale veeretanud ja ma leian end taas tatsumas mööda palumetsadesse rajatud sihte, kaasas erksad ämbrid punapõsksete pohlade tarvis. Sel aastal on nende põhjamaiste marjadega kenad lood – kõik mättad punetavad. Mul ei jää muud üle kui istuda maha ja oodata pange täitumist. Vilunud näpud haaravad ühe maitsva marja teise järel, kuid äkitselt vaatab mulle siiraste silmadega otsa imetilluke olevus.
Tillukeseks olevuseks on hüpikämblik. Meil elutsevad hüpikämblikud on enamasti kuni sentimeetripikkused. Eestist on pisikesi leitud seni 36 liiki. Jalad – neid on kaheksa – on neil lühikesed, pea justkui kandiline ja silmad suured. Kuna hüpikämblikel on hea nägemisvõime, ei pidanudki minu kohatu paljuks tutvuda sissetungijaga. On kindlaks tehtud, et hüpikämblikud muudavad oma suurimate silmade fookuskaugust nagu fotoobjektiiv: vastavalt soovile kas laia panoraami või teleobjektiivist saadavat detailkujutist.
Hüpikämblikud eristuvad teistest ämblikest eelkõige silmade poolest. Ämblikele tavapärasest kaheksast silmast on neil kaks paari silmi eriti suured ja asuvad kohe pearindmiku eesotsas. Nende silmade taga, pearindmiku külgedel, asub kolmas, natuke väiksemate silmade paar ja nende taga on kaks silma omakorda taevasse suunatud. Nii saab pea kõikjale kiigata. Kuigi ka teistel ämblikel on kaheksa silma, on need pigem algelised ja võivad tajuda vaevalt rohkem kui valgust ja pimedust.
Väiksusele vaatamata on kindlasti muljetavaldav ämblike hüppevõime, hüppe pikkus võib tavapäraselt olla kuni 50 kehapikkust. Minu kohatud hüpikämblikud justkui lendlesid ühelt pohlalehelt teisele ja seejärel kõdunenud juurikatele, hüppe kiirus on sealjuures 10– 40 m/s. Üritasin neil silma peal hoida. Pisikesed kaovad nende jaoks ääretusse maailma hetkega ja laiuvatest pohlasaludest on neid raske üles leida.
Kohati armsa ja mõne vaatleja jaoks isegi nunnu väljanägemisega ämblikud on aga tippkiskjad. Nad ei koo püünisvõrku ja seetõttu tuleb neil endil aktiivselt jahti pidada. Jahitava võivad nad tuvastada isegi kuni 30–40 cm kauguselt. Panin tähele, et põdrakärbsed, kes minu tüütamise kõrval puutoikal tiiba puhkasid, alguses küll paelusid hüpikämblikku, kuid mitte kauaks. Saagiks ta neid tol momendil ei pidanud.
Kui saagile, milleks võib olla näiteks mõni kärbes, peale hüpatakse, kasutatakse tõukeks kahte tagumist jalapaari. Enne hüpet kinnitavad hüpikämblikud päästeniidi hüppekohale. See on väike kavalus ja samal ajal väga tarvilik protseduur. Kui hüpe näiteks tuuleiili tõttu ebaõnnestub, saab mööda niiti tagasi ronida. Üldjuhul hindavad nad olukordi siiski täpselt.
Väga omapärane on hüppe mehhanism – seetõttu, et ämblike jalgades puuduvad sirutajalihased. Nad saavad küll oma jalgu painutada, kuid sirutamiseks peavad kasutama vererõhu abi. Nii tekitavad nad kehas asuvate lihaste abil jalgades suure vererõhu ja hüppe alguses lõdvestavad painutajalihased.
Hüpikämblikud on tõenäoliselt hea algus saamaks võitu ämblikukartusest, justnimelt tänu armsale väljanägemisele. Neid võrratuid tegelasi võib iga loodushuviline ise jälgida, enne kui nad kõdusse talvituma lähevad. Parasvöötme liikidel on eluiga enamasti aasta, samas kannatavad nad talvitumise ajal märkimisväärselt hästi külma. Kui nad parasjagu ei talvitu, on nad üsna soojalembesed, seetõttu võib neid leida sealt, kuhu päike paistab.
Sageli näeb neid kuival niidul rohulibledel passimas, rabas kanarbikul või sinikapuhmastel. Sinikapuhmail olen ma neid eriti rohkelt märganud. Ka mõnelt puitukselt-seinalt ja isegi toas lehvivalt kardinalt võib paigalpüsimatuid hüpikämblikke leida. Sellegipoolest soovitan minna loodusesse otsima, ja kui hüpikämblikke ei näe, siis mõnda pohla või sinikapuhmast ikka.
Karl Adami
* Karl Adami (1991) on loodushuviline ja -fotograaf, ETV saate “Osoon” loomalugude autor. Tema loodusfotosid näeb kodulehelt www.adamifoto.com.
* Adami on keskkonnaministeeriumi noore looduskaitsja märgi laureaat, fotosid on ilmunud nii Eesti kui ka välismaistes ajakirjades, muuhulgas mitu korda rahvusvahelises ajakirjas National Geographic.