Lääne päästekeskuse tuleohutuskontrolli büroo peainspektor Rain Põllu külastas majapidamist, mille omanik kuivatas pragusel pliidil puuhalge ja asetas pajalapina sellele villase soki. Majaperemehe sõnutsi ei olevat puidu pliidil kuivatamine sugugi ohtlik, õnnetus võib juhtuda hoopis siis, kui piiksuv suitsuandur tähelepanu hajutab.
Probleemset küttesüsteemi inspekteerima läinud Rain Põllu pani külaskäigul nähtu kirja.
«Oli varajane hommikutund. Planeerisin külastada vanemat prouat, kellest päästjad mulle teada andsid. Üksinda talus elaval naisel pidi olema probleeme küttesüsteemidega ja hoones ei olnud suitsuanduritki.
Kohale jõudnud, avanes mulle kummaline vaatepilt. Üsna külmal hommikul oli maja uks pärani lahti. Kui hakkasin avatud uksest sisse astuma, sain aru põhjusest, miks see nii oli. Tuba oli täis suitsuvinet. Suitsu seest ilmus välja majaelanik, pensionieas naine, kes teatas, et temal olevat sisse ajanud. Minu küsimuse peale, miks tuba suitsu täis on, vastas naine, et see olevat igahommikune asi ja on kestnud niimoodi juba aastaid.
Edasi minnes avastasin laest suitsuanduri tühja aluse. Anduri üleüldisest olemasolust ei andnud märku piiksuminegi. Suure otsimise peale leidis proua anduri kesta siiski lauasahtlist üles, olgugi et päästepoisid olevat selle talle lakke kinnitanud. Tema aga ei saa seda kasutada, kuna pliit ajab sisse.
Seejärel liikusime küttesüsteemideni, mida majas pidi olema kaks. Leivaahju polevat juba kolm aastat köetud. Seda fakti täpsustades leidsingi eest ahju, milles iseenesest küll süütamist ootavad halud, kuid mis kaetud suurte ämblikuvõrkudega. Tõepoolest, selles ahjus polnud küll keegi väga ammu tuld teinud. Väga hea!
Kui olime aga pliidini jõudnud, ei uskunud ma oma silmi. Esimesena hakkas mulle silma pliidiplaadil ilutsev suur pragu. Pilu vahelt välja pugev leek limpsas mõnuga pliidi peale asetatud puuoksi. Juhtisin koduomaniku tähelepanu asjaolule, et puuoksa pliidi peal kuivatada on eriti tuleohtlik tegevus. Ei tea, kas asja tõsidusest või mingil muul põhjusel haaras proua pliidilt kõnealuse oksajupi ja viskas selle ahju. »Puhh, üks oht vähem,« mõtlesin mina. Aga ei, kärmelt asendati üks halg hoopis kolme samasugusega. Olin hämmingus.
Järgmisena jäi silma villane sokk, mis oli asetatud pliidile. Pärast selgus, et see asendas prouale pajalappi. Pliidil särises pann, millel parajasti praeti sibulat. Kui nendelegi ohuolukordadele tähelepanu pöörasin, väideti mulle vastu, et see ei ole kuidagi ohtlik. Proua pidi enda sõnutsi kogu aeg pliiti valvama, pealegi ei lähe pliidiraud nii kuumakski, et midagi süttiks. Vaatasin mõtlikult panni, millel sibul jõudsalt särises.
Proovisin omanikule selgitada, et selline käitumine on ohtlik tema elule ja varale. Too ei teinud kuulmagi. Ma olevat liiga noor, et maailma asju õigesti teada! Tema ise aga suure elukogemusega ja näe: midagi ei ole juhtunud. Elutargalt avaldas majaelanik arvamust, et õnnetus ei juhtu temaga siis, kui ta kuivatab puitu kuumal pliidiraual, vaid hoopis siis, kui kisama hakkab suitsuandur ja tema tähelepanu hajutab. Jah, just, kui tema kodus üldse mõni ohuallikas on, siis suitsuandur!?
Mõtlesin, et ta teeb nalja, sest selline suhtumine ei saa ju olla tõsi.»