Eesti rahvakalendris lõpeb suvi mihklipäevaga. Mihklipäev oli sümboolne karja lauta jätmise aeg.
Mõnus mihklipäev Männitukas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui suur buss oli Pärnu Mai lasteaia värava ees peatunud, leidsid mudilased rõõmuga endale istekoha ja kinnitasid turvavöö, et Männituka tallu sõita.
Männituka talus võttis lapsi vastu lõbusas lehmakostüümis lahke perenaine Maiu. „Lehmatädi“, nagu lapsed teda nimetasid, tutvustas meile oma valdusi: lehmalauta, vasikate lasteaeda ja kanade aedikut.
Lapsed said arendada kõiki oma meeli: vaadelda lehmi ja kanu ning näha lüpsiroboti ja piimajahutite tööd, kuulata lehmade ja kanade häälitsemist, silitada vasikate niiskeid ninasid, haista naturaalseid laudalõhnu ja lõpuks maitsta rammusat maapiima. Kõik huvilised poisid-tüdrukud said ronida kombaini- või traktorikabiini ja isegi rooli keerata.
Mitu lehma siin on? Kas lehmal valus ei ole, kui lüpsirobot teda lüpsab? Mida lehmad talvel söövad? Miks piima peab jahutama? Miks lehmadel on kõrvade küljes numbrid? Mis on silo? Kõigile küsimustele saadi vastused.
Mihklipäev oli ka pidude ja kooskäimiste aeg.
Kui uued teadmised käes ja vanadele kinnitus saadud, võisid lapsed suurel talukiigel kiikuda. Toreda külaskäigu lõpuks sai muusikaõpetaja Kairi akordioni saatel mitu laulumängugi tehtud, et tagasisõitu hea tujuga alustada.
Mai lastel oli mõnus mihklipäev Männitukas.